1. Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus", kirjastus Human 2018, 360lk. ⭐⭐⭐
Ühest küljest: tõsi, emotsioonid juhivad paljusid hetki mu elus ja vähemalt oma kroonilise närvipõletiku panen ka osaliselt sinna patta, et ei oska emotsioone ja stressi juhtida. Teisest küljest: mul kadus pidevalt järg ära, paljud mõisted oli võõrad ja lugemisele kulus tohutu aeg, harjumuspäratult pikk aeg. Samas, ega enda oskuslik juhtimine ei peagi kergelt kätte tulema. Jah, mul tekkis huvi temaatika vastu. Jah, ma olen viimased paar päeva proovinud teadlikult oma emotsioone ära saata/suunata. Jah, ma olen googeldanud, palju. Küll aga tundub iseseisvalt, vaid raamatuga, üsna keeruline läbinisti aru saada protsessist ja ilmselt peaks läbima ka mitu korda jutuks olnud koolituse. Või siis mitte. Proovin veel neid tehnikaid, ja mine tea, äkki saan valgustatud.
2. Jete Leo Norman "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat", Argo kirjastus 2019, 272lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Ma ei tea kontoritööst eriti midagi. Pärast lugemist tundub, et ega ma vist ei tahagi väga teada saada 😀 aga kodus diivanil oli lõbus ja naljakas. Kui jätta välja mõte, et kogu see kirjeldatud spektaakel on siiski vist üsna tõsilugu. Veidi, mõne koha peal, tundsin õrna äratundmisvirvendust ka, aga sellel ma pikemalt ei peatuks. Tore ja humoorikas lugemine (kui just isiklikke tõsiseid haavu avalikus sektoris töötamisega ei ole).
3. Mari Metsallik "Naiselikkuse saladused", Kirjastus Pilgrim 2020, 240lk. ⭐
Andke andeks, aga mida ma just lugesin? Annan ühe tähekese ainult selle eest, et inimene tegelikult oskab kirjutada ja jutt jookseb. Aga lugesin selle raamatu läbi ainult sel põhjusel, et pärast esimest veerandit tahtsin näha, kui arusaamatu ühe inimese mõttemaailm olla saab. Küsimusi tekkis ka palju ja ma oma, nagu nüüd tean, väga meheliku olemusega tahaks kohe vastuseid.
Miks ma naisena peaksin oma mehele igal õhtul jalavanni ja -massaaži tegema selle jaoks, et ta mind armastaks?
Miks ma peaks majapidamises tegema ära kõik toimetused ja mis mõttes on lapsed ainult naise pärusmaaks? Ma ei ole ju jeesusega last saanud? Minu pea ei suuda vastu võtta mõtet, et mees võib lapse valmis teha, aga jumala eest ei tohi mähkmeid vahetada, sest see pole mehelik.
Miks ma peaks alluma kõiges mehele? Nagu...igas viimses kui otsuses? Kas naiselikud naised ei võigi oma peaga mõelda? Ma muidu tean ise paremini, kus või millal soovin olla ning mida seljas kanda.
Kuidas autor saab öelda, et sünnitusjärgne depressioon (ajukeemia!?) oleks olemata, kui naised oleksid naiselikumad ja ainult horisontaalses asendis? Või hoopis see, et rinnapiim ei saa olla lahja ja tegelikult peaks üldse kodus sünnitama. Kuidas saab raamatus rääkida, et haiglasünnitus on vale, aga poole sõnaga ka ei mainita, isegi mitte möödaminnes, et see ei ole kõigile ning vaja oleks arstiga konsulteerida?
Millises maailmas on okei öelda, et laps ei ole nuumsiga, keda peaks iga kuu arstile näitama???? See veel kaks aastat tagasi oli lapse tervise jälgimiseks muidu, aga äkki ma olen millestki valesti aru saanud. Ma muidu oma khmm, nuumsiga käisin iga kahe nädala tagant kontrolli viimas, sest ta kaotas kaalu liiga palju...
Ja mis teema sellega on, et vaskehted ei lase venitusarmidel tekkida? KUIDAS need kaks omavahel seotud on? Panen ehted külge ja järsku kõht ja nahk on venivamad? What kind of sorcery is this?
Võib vist aru saada, et selle raamatu üle annaks terve päeva jageleda ja vaielda ning emotsioone tuli kuhjaga. Oleks siis vaid ka mõni neist hea olnud.
4. Marilyn Jurman "Mul hakkasid päevad", antud välja autori enda poolt 2021, 192lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Mul on südamest hea meel, et hakkan varsti kolmkümmend saama ja kõik need kasvuvalud on minevik. Ning jah, vastab tõele, et suureks saamiseks on vaja väga paljust sitast läbi minna.
Tagantjärgi oskan ainult rõõmus olla, et kogu minu teismeiga möödus üsna rahulikult ja murevabalt. Eelkõige selliste murede vabalt, mis Jurman oma raamatus välja on toonud. Halbu valikuid oli ikka, aga kõik läks mööda, alati on läinud ja läheb ka edaspidi. Kui Kaisa paar aastat kasvab (raamat alates 14+), siis söödan talle selle ette. Äkki aitab kaasa sel raskel täiskasvanuks saamise teel.
Iseenesest oli tegu väga ladusa raamatuga, mille kiire lugeja saab hingetõmbega läbi. Lugu ei olnud aetud liiga keeruliseks ning peaks jõudma kohale ka sihtgrupile. Mulle väga meeldis, et sisse oli pikitud psühholoogiat ning õpetust, kuidas oleks õige toimida. Ma tahaks uskuda, et nii mõnigi noor võib näha pärast seda lugu maailma veidi selgemalt ja teisiti. Ja ehk saavad nad aru, et vanemad pole nõmedad kontrollifriigid, vaid olnud kunagi, aastaid tagasi, samas punktis. Teinud neid samu asju, tundnud sarnaseid tundeid ja emotsioone. Oma lapsi tahaks ikka ja alati kaitsta, isegi siis, kui suureks saamine juba paistab.
5. Clare Mackintosh "Ma näen sind", kirjastus Petrone Print 2017, 400lk.⭐⭐⭐
Tagakaanel seisab, et raamat hoiab lugejat algusest lõpuni enda haardes. Ma nii optimistlik ei ole. Olen lugenud palju kaasahaaravamaid põnevikke. Kuigi tunnistan, raamat ei olnud otseselt halb. Jutt jooksis. Aga seal oli küllalt palju etteaimatavust, liigset venivust ja kuigi lõpus tuli veidi seda närvikõdi, mida põnevikest ootan, siis ikkagi ei olnud päris see.
6. Andres Sõber "Treener. Otse ja ausalt" JES kirjastus 2021, 144lk.⭐⭐⭐⭐⭐
Lihtne ja ladus lugemine. Selline kiire ühe õhtu lugemine. Või siis minu puhul kiire panen lapse magama lugemine. Jutt oli konkreetne, polnud üleliigset pulamula. Kas see raamat nüüd otseselt oli kuidagi vajalik või midagi mulle, spordikaugele, inimesele andis? Ei, absoluutselt mitte midagi. Aga ometi on ju tore teiste eludest lugeda.
7. Raul Kalev, Ilona Abdullaeva "Ilona tagasivõitmise lugu. Meie heitlik teekond erakordsesse suhtesse.", MTÜ Eesti Elulookeskus 2021, 240lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Üsna sümpaatne lugu ühe paari lahku- ja kokkukasvamisest. See ausus endasse vaatamisel ja enda mustrite muutmisel on suisa imetlusväärne. Mul on hea meel, et otsustasin selle paari kogemust lugeda ja sellesse süveneda. Usun, et mõne mõttetera saab sealt raamatust igaüks, kes loeb. Ja mine tea, ehk saab ka abi, et vaadelda enda suhet uue pilgu läbi.
8. Glennon Doyle "Taltsutamatu", kirjastus Helios 2021, 272lk.⭐⭐⭐⭐
No okei, mulle jälle see idee nagu meeldib, et inimene peab ennast kuulama, usaldama ja selle järgi käituma. Aga see idee edastus oli veidi liiga peale surutud. Kuskilt lugesin, et autor räägib liiga palju endast. Mind see ei häirinud ja lihtsalt, noh, enda kogemusest kirjutades räägidki ju endast 😀
Miski siiski häiris ja päris viit ei anna. Ärge küsige ainult, mis häiris, ma ei oska seletada.
9. Fredrik Backman "Karulinn", kirjastus Varrak 2021, 400lk. ⭐⭐⭐⭐
Raamat oli hea, aga....mitte see. Mitte parim Backman, mida olen käes hoidnud. Kuidagi liiga..ilukirjandus? Haha, okei ma ei oska kirjeldada väga hästi, mida silmas pean. Ootasin lihtsalt ilmselt midagi muud, midagi, mis sarnaneks rohkem Ärevil inimestele või vanaemaraamatule. Halb ei olnud, aga ei tekitanud ka erilisi tundeid.
04.02.2022
Nagu võib näha, algas lugemisaasta hästi ja tempokalt. Kokku 9 raamatut ja 2520 lehekülge. Kui nüüd mõelda eelmise aasta lõppu, siis detsember oli küll ikka jube hale kuu :D Eriti äge oleks, kui suudaks ka ülejäänud aasta sarnast tempot hoida. Siis võib juhtuda, et löön suisa rekordi. See ei ole küll otseselt eesmärk, aga proovida ju tasub. Lootust igal juhul on.
Kommentaarid
Postita kommentaar