Otse põhisisu juurde

Hõissa pulmad ehk aega võttis, aga asja sai

Mõtlesin, et vahelduseks võiks rääkida ka millestki muust, kui raamatutest. Mõni suurem sündmus elus võiks ju siingi kajastatud saada. Kuna juhuslikult sai vahepeal minust abielunaine, siis miks mitte neid emotsioone jagada. 

Pulmade teema oli meil ikka aeg-ajalt õhus olnud, aga kunagi nagu ei tundunud olevat õiget momenti. Ja siis järsku kukkusid eelmisel aastal KÕIK mu ümber pulmitama (jaa, päriselt, ma ei tunne enam pooli inimesi facebooki feedis ära, sest perekonnanimed on muutunud) ning see andis tõuke jõuda pisut kaugemale kui ainult jutud. 

Igatahes, rääkisime-arutasime-vaidlesime-selgitasime ja lõpuks novembris juhtus see, et naljana öeldud "abiellume oma aastapäeval" saigi plaani võetud. Mai alguses sai meil täis 10 aastat koos ning täpselt sel päeval tegime asja ka ametlikuks. 

Vahele ka väike nali: avaldust esitades ajas mind nii kohutavalt naerma üks seik. Nimelt tuli meil juttu sellest, et võiks olla maitsekas aga lühike see osa seal saalis (mis muideks maksab 75€, kui see kellelegi vajalik info on), et meil on sellel ajal 2,5aastane laps, kes kohe kuidagi ilmselt ei suuda pikalt paigal olla. Selle peale siis ametnik küsis kaua koos oleme olnud. Ütlesin, et pulmapäeval tegelikult on kümnes aastapäev, mille peale tuli vastuseks, et siis me ju täitsa staažikas paar. Saate aru jah, staažikas. Veits selline viiekümbise tunne tuli peale. 

Ja nüüd teema juurde tagasi. 

Üsna mitu kuud arutasime, mida ja kuidas. Kord ei tundunud õige teha suurt pidu, siis jällegi ei tundunud õige päris kahekesi asi ära ajada, siis jälle ei saanud me külaliste osas kokkuleppele ja nii see ring käis meil edasi-tagasi. Hetkeni, mil otsustasime, et okei, teeme ainult vanemate ja lastega ning peoga vaatab millalgi hiljem suvel või jätamegi üldse ära. Me pole kumbki sedasorti inimesed, et naudiksime suure seltskonna ees olemist ja ega tegelikult see pidu iseenesest ei muuda abielu kui sellist mitte kuidagi. 

Ega me siis ei piirdunud ainult sellega, et kutsume vaid vanemad. Otsustasime ka seda, et hoiame otsust saladuses seni kuni asi tehtud. Mitte, et selle jaoks oleks otsest vajadust olnud, aga tundus huvitava mõttena. Eriti kui arvestada, et ma üldjuhul ei suuda oma saladusi väga hästi pidada. Aga väljakutse sai vastu võetud ja täitsa hästi läks. Pulmapäevaks teadis peale vanemate veel kuus inimest meie plaanist, aga kaks ei lähe tegelikult arvesse, sest fotograaf ja küünetehnik olid väga olulised, et ma rahul oleks sel päeval :D 

Ega muud ettevalmistust eriti ei olnudki, riided, kingad, sõrmused, söök-jook, fotograaf. Ütlen ausalt, et kõige suuremad väljaminekud olidki sõrmused ja fotograaf. Kleidi leidsin koba peale netist ja sain nii väikse raha eest, et ise ka imestasin ja kuigi Raido mõtles, et äkki polegi vaja pilte teha, siis sellega ma nõus polnud. Kuigi pidu ei teinud, siis toredat fotomeenutust tahtsin ikkagi. 

Aga meie fotograafist, teate, temast ma tahaks kohe veel rääkida. Ma tükk aega otsisin inimest, kes oleks Lääne-Virumaal, kelle pildid mulle sümpaatsed tunduvad ja kellega kirjutades tundub mugav. Lõpuks leidsin toreda neiu nimega Reti Kokk, kelle varasemad tööd mul kohe silma särama võtsid ja tundsin, et just teda ma tahan. Ütlen kohe ära, et kahetsema ei pidanud ja me ilmselt leiame veel nii mõnelgi korral tee tema kaamera ette. No vaadake, kui mõnusaid pilte ta teeb: http://retifotod.ee/

Eriti äge oli see, et ta suutis meiesugustest puukujudest normaalseid pilte saada. Taevas teab, et me ei oska kaamera ees seista :D Jutu lõppu panen mõned pulmafotod ka, sest head kraami peab ikka jagama. 

Kui nüüd kedagi huvitab, kuidas inimesed reageerisid, siis üldiselt ei olnud mingisugust tusatsemist. Paari inimese solvumisealge kustutasin sellega, et keegi ei teadnud (fun fact: ka meie vanemad said teada alles aprillis ja lapsed päev varem). Eks on võimalik, et leidub ka neid, kes ongi hingepõhjani tusased, aga mul on kole karvane tunne, et tegelikult mind isiklikult see väga ei puuduta :) 

Eks me järgmise poole aasta jooksul näeme-kuuleme, kui palju neid leidub, kes enam suhelda ei taha sellise kohutava ebaviisakuse peale :D 

Aga nüüd need lubatud pildid:




Kommentaarid