esmaspäev, 21. august 2017

Oih, mul oli ju sünnipäev! Oih, Pisike sai ka 10kuuseks!

Pidasin maha nii raju sünnipäeva, et kolm päeva voodist püsti ei saanud. No nii paha oli olla! Pohmell tahtis ära tappa.


Nalja tegin :D


Kuigi ma jaanipäeva paiku natuke nagu lubasin, et pean sünnipäeva, siis lõpuks ikkagi otsustasin, et mitte. See oleks küll olnud hea kodune võimalus sõpradega kokku saada ja veidi akusid laadida, aga no ei olnud tuju enam selleks ajaks. Ma küll ei tea, kas see on kellegi jaoks üllatus, aga minu emotsioonid sõidavad toimekast Terjest selleni, kes hea meelega terve päeva voodis patja nutaks, väga kiiresti ja ootamatult.

Augusti algus sattus taaskord olema see viimane periood. Korra nagu mõtlesin, et ehk ikka, aga ei tulnud seda õiget tunnet, et tahaks inimesed kokku kutsuda ja midagi korraldada. Ilmad on ka sellised, et iialgi ei tea, mis tunni pärast toimub. Ehk siis õuega olid sellised kahtlased lood ja toatäit rahvast laste uneajal ma enda elamisse ei soovinud.
Lisaks ei ole ma mõned aastad elukohta vahetanud, seega need, kes tahtsid tulla teadsid, kus ma asun :D Ja nii siis läkski, et midagi suurt ei teinud, aga mõned sõbrannad tulid läbi.

Ega rohkem nagu midagi ei olegi öelda. Mis sa ikka räägid, kui midagi pole :D

Kuna ma seda postitust olen draftis hoidnud juba mingi kaks nädalat (upsi), siis jõudis vahepeal kätte ka Pisikese eelviimane minisünnipäev. Jätkuvalt potil ei käi ja romaane ei kirjuta. Kaalub veetlevad 9760g ja on 74cm pikk. Mulle meeldib, et me oleme temaga jõudnud nii kaugele, et PÄRISELT ka on olemas päevakava, söögiajad ja uneajad. Päriselt on võimalik ajastada oma käike. Üldse on võimalik rohkem ringi liikuda. Mu isiklikuks lemmikuks on see, et viimasel ajal suvatseb ta terve öö magada. *Sülitan kolm korda üle vasaku õla ja koputan vastu lauda* Tõesti loodan, et nüüd midagi ära ei sõnunud :D Ma olen väga mitu korda öelnud, et mul ei ole probleemi olla hommikul kell 7 üleval, aga tahaks lihtsalt öösel normaalse inimese moodi magada.


Veider on mõelda, et kahe kuu pärast on ta juba terve aasta minuga olnud. Alles ei osanud midagi teha ja nüüd mürgeldab mööda elamist ringi. Ennem kui arugi saan, õpetan teda juba rattaga sõitma, lugema ja saadan kooli :D
Mu päevad on pikad ja ühesugused, aga kui võtta hetk ja mõelda tagasi, siis tuleb tunnistada, et aeg tõesti lendab lihtsalt käest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar