Sügis tuleb sellel aastal jälle tihe. Pisike läheb lasteaeda ja mina olen (peaaegu) otsusele jõudnud, kuidas minna edasi kooliga.
Me lasteaiaga võtsime vabalt ja alles nüüd paar nädalat tagasi panime kirja. Õigem oleks öelda, et ma tegelikult olin veits mures. Kogu aeg on kuulda, kuidas kuskil kohti ei ole ja me olime juba nii kaua jokutanud. Meheraasu võttis vabalt. Läks õnneks ja 1.septembrist saab Pisikesest lasteaialaps. Alguses saadi aru, et tahame juba praegu panna ja ka see oleks olnud nende jaoks põhimõtteliselt okei. Aga me ma ei ole selle jaoks veel valmis. Tahaks ennem, et laps käiks potil ja sööks iseseisvalt normaalselt. Raudselt ootame selle õpetamisega mingi...augustini, kõlaks küll meie moodi :D
Ilmselt käin temaga augustis paar korda koha peal mängimas vms, et ta pisut juba harjuks. Samas, ta on väga seltsiva loomuga ja väga ilmselt ei pea muretsema. Küll aga pean tunnistama, et meie senine lahusoleku rekord on kolm tundi...
Hahaha, nüüd hakkasin jälle muretsema asja pärast, mis hakkab juhtuma kuude pärast. Läheb hästi.
Mis viib siis omakorda selleni, et kui preili on ilusti lasteaias, ei ole mul enam vabandust kooliga viivitamiseks. Ma olen igasuguseid variante peas mõelnud ja siiani on kõik läinud ikkagi nii, et mitte kuhugi pole jõudnud.
Kes nüüd mäletab, siis alguses pidin minema akadeemiliselt välja september 2017. Oli mitmeid põhjuseid, miks see lõpuks ikkagi nii ei läinud. Praegu mõtlen, et kuradi tark otsus oli see. Arvestades seda, kui väga mu silmatera armastab pidevalt ärkvel olla. Ma oleks olnud lihtsalt üks stressipundar.
Vahepeal mõtlesin, et teeks uuel semestril mõned ained ära. Ja nii igal semestril, mis veel jäänud on. Sest noh, ma olen akadeemilisel alla 3 aastase lapse hooldamise pärast ja siis on võimalik teha jupiti. Aga jälle on kuidagi nii palju segast mu jaoks, õppekava on vahepeal muutunud ja üldse on nii palju tüütut asjaajamist. Samas selline jupitamine teeks elu kõvasti lihtsamaks.
Nüüd olen jõudnud otsusele, et sügisest kindlasti võtan ennast kokku ja teen oma asjad ära. Ainult üks närune aasta on veel jäänud. Samas variante on endiselt kaks. Olen ametlikult edasi kodus ja teen ära pooled ained mõlemal semestril. Seda siis nii 2018/2019 õa kui ka 2019/2020 õa. Mis taaskord aitaks koormust paremini jaotada. Teine variant on see, et lõpetan päriselt akadeemilise ära ja olen korralik kooliõpilane oma täiskoormusega. Mis tegelikult ei ole ka halb variant, sest lõpetaksin (kui hästi läheks) aasta varem, kui praeguse seisuga.
Kuramus, miks ma pean kogu aeg midagi otsustama :D
Kommentaarid
Postita kommentaar