esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Mõtisklen rpast

Ma väga pikalt mõtlesin, kas üldse hakata sellest teemast lähemalt rääkima. Aga juhtusin hiljuti lugema ühte blogi, mis vajutas kõikidele õigetele nuppudele. Tere tulemast lugema lugu sellest, kuidas RPAga on kergem. 
Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus
Meie rada algas juba teisel ööl haiglas. Ma olen korduvalt öelnud, et mul puudus igasugune kogemus vastsündinutega. Seega ilmselgelt ka imetamisega. Olin kohutavalt hädas, et asjad toimima saada. Kui ma olin juba mõned tunnid üritanud Pisikest saada korralikult rinnale ja sööma, andsin lõpuks alla ja palusin abi. Selle asemel, et olla abiks nõuga, olid abiks "jõuga". Arstitädi (või jumal teab, mis tädi ta täpselt oli) andis mulle kätte pudeli ja saatis palatisse tagasi.
Leiutasin, mis ma leiutasin, aga sain piima lõpuks soojaks ja lapsele sisse joodetud. Tunde kestnud kisa lõppes hetkega, ta jäi magama. Tundsin kergendust, sest teadsin, et lapsel on kõht täis ja kõik hästi. Järgmisel päeval kurtsin ämmaemandale uuesti muret. Seekord oldi abiks nõuga ja tundus, et asi hakkab looma.

Õnn ja rõõm ei kestnud eriti kaua, sest mõned nädalad hiljem olin ma karjuva lapsega kodus, kes lihtsalt ei söönud. Olgu, see probleem ei tekkinud päris üleöö, aga sinnamaani lootsin, et ikka saame hakkama. Lõpuks helistasin Meheraasule. Mu jõud oli täiesti otsas, sest mitu tundi olid möödunud söötes ja kussutades vaheldumisi. Ei toiminud üks, ei toiminud teine. Kui me seal toru otsas lapsega mõlemad nutta lahistasime, otsustas härra, et toob koju tulles kaasa asendaja. Laps jõi oma isu täis ja uinus. Teate mis pärast seda juhtus? Mitte midagi peale selle, et inimesel oli kõht täis ja hea olla.

Edasi andsin paralleelselt nii rinda kui pudelit. Ega seegi väga pikalt ei kestnud, sest Pisike hakkas väga ruttu eelistama pudelit. Jah, ma andsin alati enne rinda. Jah, pudelist on lihtsam kätte saada. Jah, piimateke aeglustus ja lõpuks kadus üldse. Ei, ma ei olnud kurb, kui sain aru, et tissitamisega on kõik. Ei, ma ei lõpetanud seda ära selle pärast, et ma saaksin juua, suitsetada või väljas käia. Ei, alati ei ole rpaga lihtsam.

Ma saan aru, et väga suur tähtsus oli sellel, kuhu mina omadega jõudsin. Mida on pakkuda teisele, kui ei suuda endalegi pakkuda. Mul ei olnud söögiisu, ma elasin mingis udus. Kõik asjad tegin ära, kõik hoidsin elus, aga ise hakkasin seesmiselt ära surema. Ma olen ühele sõbrannale otse ja ausalt tunnistanud, et lapse esimesed elukuud on lihtsalt üks ühtlane mass, millest mäletan väga vähe. Ei, mul ei ole diagnoositud sünnitusjärgset depressiooni.

Nüüd tahaksin natukene heita valgust sellele, kui lihtne on rpamajandus.
Esiteks, õige pulbri leidmine. Me leidsime sobiva pulbri pärast nelja või viite kuud. Üks tekitas gaase, teine tegi kõhu lahti, kolmas pani kõhu kinni, neljandat ei võtnud suu sissegi, viiendaga oli tagasiheide nii võimas, et kirjeldadagi on raske. Mul oli juba täitsa pulbrikogu kodus.
Siis tuli üleminek segule nr 2. Ostsin samasuguse nagu nr1 oli olnud. See tõi kaasa sellise kõhulahtisuse, et ühel päeval käis lapsel seljas pool riidekapi sisust. Lõpuks panin kuivatusresti õue käsitsi loputatud riietega, sest toas nöörile enam ei mahtunud. Juba jõudsin kartma hakata, et jälle ootab ees sobiva otsimine. Õnneks tookord läks kiiresti ja variant kolm juba sobis. Piimapulbriga nr 3 läks õnneks kergelt, see sobis kohe. Selleks ajaks olid piimakogused muidugi juba minimaalsed ja pärast esimest purki hakkasime võõrutama. Teisest viskasin enamuse juba ära, sest võõrutus läks edukalt.

Teiseks, suunaksin inimesi nüüd mõtlema. Mis sa arvad, kumb on lihtsam: 1) võtad öösel lapse, paned ta voodile, annad tissi. Heal juhul uinute mõlemad kiiresti.
2)ärkad, lähed kööki, teed piima valmis, võtad lapse, annad süüa. Kui taevas halastab, uinub ta suht ruttu. Kui ei halasta, sest sul ikkagi läks veidi aega majandamisega, hakkad last magama panema. Minule taevas eriti ei halastanud. Keskmine aeg oli selline ilus tunnike. Pärast seda läksin ja pesin pudeli puhtaks ja SIIS sain uuesti magama jääda. Vahel juhtus see nii, et poole tunni pärast oleks vaja olnud ärgata...

Jah, ka pudeliga on võimalik elu lihtsamaks teha. Vee saab õhtul valmis keeta, siis on ainult soojendamise vaev. Saab panna asjad magamistuppa valmis. Saab kasutada termoseid jne asju, mis aitavad veel soojanda seista. Mina ei näinud mõtet hakata ostma mingeid tulesid ja vilesid. Selleks üheks aastaks ei näinud mõtet (ja sellest, et rohkem neid lapsekesi ei tule, sain ma juba suhteliselt alguses aru).

Kolmandaks. Pole see lapse kõrvalt ära käimine sugugi nii lihtne. Lapsed on erinevad, ning nende emavajadus samuti. Jah, keegi teine saab teda toita. Teoreetiliselt ei oleks olnud mina vajalik. Praktiliselt siiski olin. Laps oli harjunud minuga sööma.Ei olnud veiderdamist ja kui oli, siis teadsin, kuidas ta sööma saada. Samuti oli mul unepealt selge, kuidas saab kiiresti segu valmis. Vee ja pulbri kogused lihtsalt jäid pähe. Meheraasul kulus juba selle peale aega, et lugeda, kui palju ja mida vaja on.
Muide, iga kord kui kuskilt jälle loen, et visatakse õhku lause: "rpad antakse, et ise väljas käia", tahaksin ma naerda. Selle aasta ja kolme kuu jooksul olen ma väljas käinud kolm korda. Siis, kui tema magas juba ööund. Mis teeb siis 5 kuu jooksul 1 korra...Kõige pikem aeg, mil oleme olnud eraldi ärkveloleku ajal, on 3 tundi. See juhtus umbes kuu tagasi. Mina olen jõudnud punkti, kus plaanin meelega hakata sisse tooma sellist aega, kui me ei ole ninapidi koos. Teda ootab lasteaed, seal mind ei ole kõrval. Ta peab harjuma.

Kusjuures. Igasugune isu üldse välja minna, kadus kui lapsele sai ära osta kuu varu pulbrit. Alguses läks keskeltläbi 10 purki kuus. Vahel rohkem, vahel vähem. See tegi ümardatult 80 eurot. Ma olen suhteliselt kitsi inimeseloom ja noh, tahaks kuu aega süüa saada. #ups

Ma muidugi ei väida, et selliseid inimesi ei ole olemas. Maailm on üks kuradi kirju koht ja leidub väga .... huvitava mõttemaailmaga eksemplare. Siin postituses mõtlen siiski inimestele, kes ei ole nn rongaemad, vaid mõistuse ja armastusega lapse kasvamise ja kasvatamise juures.
Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus
Neljandaks. Lapsega koos kuhugi mineks tähendas seda, et kaasa pidin võtma pulbritopsi, pudeli, sooja vee, külma vee. Pikemal sõidul pidin leidma võimaluse pudel puhtaks kasida vahepeal. Või siis võtsin lihtsalt mitu tükki kaasa. Aa ja, pudelipesuhari ka. Ma ei viitsinud ennast ogaraks raputada iga kord, kui pesta vaja oli (päriselt ka, mu käsi ei mahtunud lutipudelisse). Sellega läks siis märgatavalt lihtsamaks, kui muu toit hakkas ülekaalu minema, sest siis jäi ilmselgelt pikem vahe kahe pudelikorra vahele. Aga alguses oli küll rist ja viletsus. Samas ma nagu sellest kuu aega kestnud tissitamisest mäletan, et ainus, mis kaasa võtsin, olid tissid.

Jah, rinnapiim on lapsele kasulik ja hea, aga rpa ei tee lapsest...saabast. Lapse areng ei sõltu sellest, kumba ta saab. See sõltub rohkem ikka läheduses ja emotsionaalsest seotusest ning kasvatusest. Sellest võib lugeda näiteks SIIT. Mõned päevad tagasi lugesin veel üht artikklit sellel teemal, aga enam ei leia seda kahjuks ülesse. Ei usu mind? Võtame luubi alla Pisikese. Kõndima hakkas ta 10kuuselt. Väga ruttu tulid juba jooksusammud. Ei ütleks, et ta oleks kuidagi mahajäänud oma füüsilises arengus. Me joonistame, laulame, plaksutame, tantsime, loeme raamatuid. Ta saab aru, kui midagi paluda või keelata. Mina isiklikult ei ütleks, et ka vaimselt kuskil omadega maha oleks jäänud.
Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus
Kordan veelkord, rinnapiima andmine on tore ja hea! Mul on ainult rõõm, kui inimesed saavad sellega hakkama ilma probleemiteta. Aga vahel ei ole see võimalik, savi kas põhjus on füüsiline või vaimne. Lihtsalt ei saa ja kõik. Ja nii lihtne see asi ongi. Aga ometi näen ma nii palju selliseid arvamusavaldusi, kus trambitakse nende emade otsas, kes on andnud rinnapiimaasendajat. Olete varem kuulnud lugusid sellest, et keegi läheks imetava ema juurde ja hakkas pärima, mida ta ometi teeb ning kas ta ehk ei tahaks enne pudeliga veel proovida?

Aga seda, kuidas ikka tuleb teha imetrikke selle jaoks, et pudelit mitte anda, näeb igal nurgal. Mind isiklikult tegelikult näiteks ajab naerma, kui keegi mõnes suures facebooki grupis hakkab konkreetseid põhjuseid pärima. Miks üks inimene peaks hakkama sadadele (või tuhandetele) võõrastele seletama, mis on täpsed tagamaad selle otsuse juures? Suure tõenäosusega saab ta lihtsalt keretäie sõimata.

Minul vedas, sest keegi otseselt peale ei hüpanud. Perearst lausa soovitas ise lisa anda juurde, sest oli näha, et laps ei saa kõhtu täis ainult tissist. Ei vaja vist mainimist, et enne esimest visiiti, kui pidin ütlema:"nüüd on tissiga päriselt kõik", tundsin täielikku paanikat ja hirmu. Õnneks oli ta mõistev. Mu ämmaemand/naistearst, kelle juures rasedusega arvel olin, ei hakanud samuti nõmedaid lisaküsimusi esitama, nentis lihtsalt fakti. Siinkohal tuleb muidugi välja tuua, et iga kord nii hästi ei lähe ja neid lugusid on palju jagatud, kuidas võib saada räige sõimu osaliseks. Vot sulle abi sellisel juhul.

Noh, ja ei ole ju ainult nii, et võõrad teevad etteheiteid. Vahel kuuleb neid ka sealt, kus kohast üldse ei peaks. Meheraasu sõnavõtud, seoses rinna andmise olulisusega, lõppesid, kui palusin tal 1)teha lapsi sellega, kellel pole tissitamisega probleeme ja 2)anda siis ise, kui see nii lihtne on :D Olgu, meie sõnavõtud seal lõppesid. Aga on olemas veel ju ka emad, vanaemad, ämmad ja muud sugulased. Kordan, minul vedas ja väga peale ei hüpatud. Kõigil nii hästi ei lähe.

Jah, ma tunnen ennast sellest teemast puudutatuna.

Aitäh, kui viitsisid selle pika jutu lõpuni lugeda. Minul hakkas kergem, sest seda kõike olen ammu kuskil öelda tahtnud. Nüüd siis sain ühele poole. Ära kõrri karga! Pea meeles, inimesed teevad ise valikuid, lähtudes endast ja oma perest.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et lapsel oleks kõht täis, tuju hea ja tema eest hoolitsetakse.
Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar