Ma siin mingi aeg otsisin mõtteid, mida hommikusöögiks teha. Te ehk ei usu, aga räige kopp on ees sellest pudrukeetmisest juba. Eriline omletisõber preili Pisike ei ole, seega pidin midagi muud leidma. Mitte, et ma oleks selles eriti kaugele jõudnud, sest pudru on kõige lihtsam ja kiirem ning meeldib lapsele ka. Enamasti.
Küll aga jäid mulle silma porgandipannkoogid. Vaadake vaid, kui ilusad nad jäid!
Jah, ma olen kursis, et pilt jäi udune, aga mul oli kiire sel hetkel. Ma teadsin, et pärast kiiret ei oleks enam eriti, millest pilti teha :D Tegelikult lõpuks jäi paar tükki järgmiseks päevaks ka. Üldiselt olen ma selline, et külmad pannkoogid jätan heaga kellelegi teisele. No ei ole need minu tassike teed. Aga need...mul oli niiiiiiiii raske käsi eemale hoida. Tõesti olid head ja mõnusad ka järgmisel päeval.
Tõstan nüüd käed ja tunnistan ausalt, et ma ei teinud tainast from scratch. Kapis vedeles üks pannkoogijahu. Mis ta seal ikka üksi passib, mõtlesin, et kasutan ära. Porgandeid panin vist õige koguse ja no kaneeli pidin lisama. Kuskilt lugesin, et annab hea maitse kookidele ja tõesti!
See nägi nii nunnu välja, et lausa pidin pilti tegema :D Jaa, mulle meeldivad veidrad asjad. Mingi aeg tahan nüüd ette võtta majoneesipannkoogid, aga eelmine ring meenutas mulle, kui tüütu see praadimise osa on. Samuti tundub veidi kahtlane, et ainult munast ja majoneesist saaks söödava toidu, aga ega ennem ei tea, kui pole proovinud. (Kui nüüd keegi on, siis ole nii armas ja ütle, kuidas oli).
Nüüd siis rõõmsalt pealkirja teise osa juurde, ehk siis kapsapirukas. Ma juba mõned päevad tagasi lubasin suure suuga Meheraasule, et teen. Täna hommikul, kui olin lõpetanud oma 30 päeva trenniväljakutse, (millest ma ehk räägin lähemalt, kui ühele poole jõudnud olen), vaatasin, et Pisike veel magab. Polnud absoluutselt tujus, et istuks ja hakkaks kohvitama arvuti taga. Tuli oli ka sujuvalt pliidi all, üks asi viis teiseni, kuni lõpuks oli mul üks isuäratav plaaditäis jahtumas.
See tuli ülimaitsev. Alguses tundus, et põhi jäi veidi tooreks ja nätskeks, aga tegelikult läks hoopis pisut üle. Aga ei ole üldse hullu. Seekord jälgisin isegi enam-vähem retsepti. Mis teisiti tegin oli see, et lisasin hakkliha hulka. Mul üks pakk seisis kurvalt külmkapis ja ootas oma aega. Oleks muidugi võinud hakkliha praadida alguses sibulaga, aga eks mõni teine kord. Soola panin ka veidi rohkem, kui oli ette nähtud, nii tunde järgi.
Kuna ma siin üritan veidi jälgida, mida ja kui palju suhu topin, siis väga raske on vastu panna soovile veel üks tükk alla kugistada.
Täna on kohe selline huvitav päev, et tunnen tahtmist igasugu asju teha. Kui õhtuks veel motivatsiooni on, hakkan nädalamenüü koostamisega pihta. Tahaks viia poeskäigud ühele korrale nädalas. Selle jaoks aga on vaja teada, mida ma süüa kavatsen teha. Loodetavasti aitab see pisut raha ka säästa. Tunnen, et seda kulub ikka kuradi palju. Eks see kipub ikka nii olema, et mida rohkem oled sunnitud poes käima, seda rohkem tuleb ka emotsioonioste. Vaatame, kas saab need kulud vähe rohkem kontrolli alla, kui süstemaatiliselt tegeleda sellega.
Kui keegi peaks ka proovima, siis andke aga teada, kuidas välja tuli ja kuidas pirukat veel paremaks annaks teha. Jõudu katsetamisel!
Muide, kas kellelgi on veel mõnda head soovitust, kuidas toidu- ja majapidamiskulude pealt kokku hoida? Olen üks suur kõrv!
Kommentaarid
Postita kommentaar