Nii me siin elame

Ühel õhtul kutsusin Mirteli kööki, et ta saaks vaadata, kui palju soovib süüa tõsta taldrikusse. Saime kartulipudru ja frikadellikastme doseeritud, kui neiu teavitas mind pooleldi pisarais, et tema sooviks hoopis pannkooke. Ja mida rutem seda parem, sest muidu on maailmalõpp käega katsuda.  Pikk praadimine on viimane asi, mida teha viitsin, aga kui vesiste ja maailma kõige õnnetumate silmadega otsa vaadatakse, sulab isegi minu kivist süda veidi. No ja tegelikult oli külmkapis paar viimase otsa banaani, mis muidu oleks lennanud kauge kaarega mädanema kuhugi kaugemale.  Õhtul siiski ette võtta ei viitsinud ja kogusin hommikuni julgust. Kuidagi juhtus veel nii toredalt, et Henri suvatses oma esimese une sobitada täpselt sellisesse aega, et polnud liiga hilja pannakahommikut teha.  Aga lähme siis asja juurde.  g - gramm tl - teelusikas spl - supilusikas Vaja läheb: Banaani (mina panin kaks, aga üldiselt võib suht sellise vaba valikuga olla. L...

Mulle üldiselt ei meeldi endiselt praadimine. Eriti kui tegemist on kotleti või pannkoogiga. Nende tegemine võtab nii tüütult kaua aega ja üldse on pool pliiti (ja ümbrust) pärast õline. Vahel aga lihtsalt jäävad silma sellised tavalisest erinevad variandid. Kuidas ometi saan ma need proovimata jätta? Vastus on, et ega ei saagi. Seega tuleb aeg-ajalt ette sellist asja, et mõtlen kolm päeva näiteks pannkookidest, et isu tekiks ja siis hakkan katsetama. Ausalt, hoolimata sellest, et ma mõne retsepti juba ette võtan, on nende pagana praadimistega keeruline ennast lainele saada. Ka kamapannkookideni oli tee pikk ja käänuline, aga jõudsin kohale.  Sellise mõnusa koguse tegemiseks on vaja 4 muna, 400 ml keefiri, 1dl suhkrut, 2dl nisujahu, 2dl kamajahu, 1tl söögisoodat (või küpsetuspulbrit), veidi vanillisuhkrut ja soola.  Taigna tegemist alusta sellest, et segad omavahel kenasti kokku munad ja suhkru, sinna lisad keefiri. Ja kohe otsa ka nisujahu, kamajahu, soola, söögiso...

Ma siin mingi aeg otsisin mõtteid, mida hommikusöögiks teha. Te ehk ei usu, aga räige kopp on ees sellest pudrukeetmisest juba. Eriline omletisõber preili Pisike ei ole, seega pidin midagi muud leidma. Mitte, et ma oleks selles eriti kaugele jõudnud, sest pudru on kõige lihtsam ja kiirem ning meeldib lapsele ka. Enamasti.  Küll aga jäid mulle silma  porgandipannkoogid . Vaadake vaid, kui ilusad nad jäid!  Jah, ma olen kursis, et pilt jäi udune, aga mul oli kiire sel hetkel. Ma teadsin, et pärast kiiret ei oleks enam eriti, millest pilti teha :D Tegelikult lõpuks jäi paar tükki järgmiseks päevaks ka. Üldiselt olen ma selline, et külmad pannkoogid jätan heaga kellelegi teisele. No ei ole need minu tassike teed. Aga need...mul oli niiiiiiiii raske käsi eemale hoida. Tõesti olid head ja mõnusad ka järgmisel päeval.  Tõstan nüüd käed ja tunnistan ausalt, et ma ei teinud tainast from scratch. Kapis vedeles üks pannkoogijahu. Mis ta seal ikka üksi passib, m...