Raamatud seisavad riiulitel. Nagu sõnad, mis on juba öeldud, aga tahaksid uuesti kuuldud saada. Valgus tuleb aknast sisse iga päev isemoodi. Vahel ilma varjuta, vahel katkestusteta. Vahel ei tule üldse. Akna ees on kardinad. Mitte selle jaoks, et hoida valgust väljas, vaid selle jaoks, et hoida valgust sees. Hoidmaks valgust, mis lubab lugeda, teha märkmeid, mõelda ja tunda sügiskaamoses end hubasemalt.
Mõnikord, üksi teetassi taga istudes, läheb pilk aknale. Vaatlen ja mõtisklen, milline see sisemist valgust hoidev aknakate võiks olla. Pehme või kare? Sirge või kroogitud? Pikk või lühike? Valida on keeruline. Kardinad ei ole vaid riie, see on otsus, mis aitab maailma eest peituda või nähtavaks saada. Otsus, mis aitab lasta valgust sisse või välja.
Raamatud ja öeldud sõnad vaikivad endiselt, kui heietan filosoofilisi mõtteid aknakatete üle. Võib olla ei olegi vaja midagi ette panna või vahetada. Ehk oleks lihtsalt vaja rahu teha oma valguse, pimeduse, soojuse ja külmusega. Aga ehk tuleks hoopis ringi vaadelda, otsida sobivad kardinad ja aknakatted ning leida see, mis kõnetab.
Kommentaarid
Postita kommentaar