Nii me siin elame

Ma ikka ei suuda ilma seletamata olla, seega hetkel tundub, et sel aastal saab jälle väikeseid emotsioonipurskeid raamatute juurde. Vähemalt jaanuaris olen tubli olnud ja kõik kuus (ilmselt ma "Suhtekiskjad" homse jooksul läbi ei saa) on saanud juurde paar lauset, mis ehk on abiks, kui keegi otsib endale uut lugemisvara. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et eelmisel aastal lugesin läbi 84 raamatut 25 873 leheküljega. Ilmselt sel aastal tuleb koguarv väiksem, aga mine tea. Jaanuaris juba tuli üks rohkem kui eelmisel aastal. Elame näeme.  1. Robert Bryndza - " Varitseja öös ", kirjastus Pegasus 2017, 384lk. ⭐⭐⭐⭐ Bryndza raamatutes ei pea kunagi pettuma, need on head. Miinuseks on nende täielik etteaimatavus ja selle konkreetse raamatu puhul ka see, et juba poole pealt oli teada, kes on pahalane. Põhjused muidugi rullusid lahti ääriveeri pikema aja jooksul. Julgen soovitada küll, aga päris viit tärni siiski panna ei taha. 2. A. J. Finn - " Naine aknal ", kirjastu

See on tegelikult nii geniaalselt lihtne õhtusöök, et alguses mõtlesin üldse selle siia mitte lisamist. Siis aga sain aru, et see sobib siia blogisse nagu rusikas silmaauku. Ma pole küll kunagi aru saanud, miks rusikas peaks silmaauku sobima, aga see selleks.  Igatahes - kiire, kerge, vajab vähe vahendeid. No idekas minusugusele, kellel alati kiire on.  Hoiatan kohe ette, et pilt on suvakas poole söömise pealt tehtud, lihtsalt selle jaoks, et postitus paljas poleks. Seega ära oota erilist kvaliteeti.  Vaja läheb:  Üks pakk hakkliha (500g) Pisut toiduõli 2-3 supilusikatäit nisujahu Piima (vastavalt sellele kui palju kastet soovid)  1-2 pakki makarone (ma keetsin 1,5 pakki, aga üsna palju jäi üle ja läks niisama karbiga külma) Üks pakk riivjuustu Maitseained/maitsetaimed (sool, till, petersell, murulauk)  Pakk külmutatud paprikalõike Alustuseks keeda soolaga maitsestatud vees ära makaronid. Kui need on valmis, kurna ja jäta ootele.  Nüüd valmista kaste. Selle jaoks prae hakkliha koos mai

Aastal 2019 kirjutasin iga kuu kokkuvõtte sellest, mida kuu jooksul lugesin ja mis emotsioone need raamatud tekitasid. Sel aastal, kuna aega on veidi vähem käes, otsustasin teha lihtsalt väikese nimekirja oma lugemiselamustest. Kuigi arvustuste kirjutamine oli huvitav, peab see, vähemalt samas mahus, ootama mõnda järgmist aastat. Kui mõni teos kohe eriti mõjutab või silma paistab, eks siis võtan selle aja, et emotsioonid kirja panna. Meeldetuletuseks: eelmisel aastal lugesin kokku 79 raamatut, mille lehekülgede koguarvuks oli 23 209. Mis te arvate, kas sellel aastal tuleb rohkem? Eraldi hindamist ei hakanud samuti tegema. Oleks ebaaus panna halb hinnang ja seda mitte seletada. Mõne raamatu taga siiski on kirjas 5/5. Sellega näitan, et mulle väga meeldis. Jaanuar:  1. Jodi Picoult "Üheksateist minutit", kirjastus Ersen 2008, 520lk 2. Karin Slaughter "Hea tütar" 5/5, kirjastus Pegasus 2018, 432lk 3. Anna Gavalda "Ma armastasin teda", kirjastus

Sel aastal hakkan (enda kohta) kohe eriti varakult kokkuvõtet tegema, suisa neli päeva enne aastavahetust. Seega, teie ees on minu aasta 2020 kogu oma ilus ja valus. Eelmise aasta oma on leitav  siit. 1. Mida sa tegid aastal 2020, mida sa polnud varem teinud?  Panin jala maha ja ütlesin välja enda arvamuse ning soovid. Noh, eks seda ole elu jooksul ikka varem ka tehtud, aga nii põhjalikult ja kindlameelselt, kui sel aastal, mitte kunagi. Elu kuidagi saatis nii palju selliseid olukordu, kus oli valida, kas ütlen ausalt välja, et nii see jama küll ei lähe, või kannatan pea norus. Vot aitas, ei viitsinud nii palju kannatada. Eriti pärast seda suve ja sügist, kui ekslesin kuskil stressi-depressiooni-jumal teab mille piirimail. Aga ega ma vist polegi sellest vist siin rääkinud, kui sügavale musta auku vahepeal kukkuda suutsin?  Igatahes, need, kes mind teavad, saavad aru, kui suur edasiminek see tegelikult on, kui seisan selle eest, mida pean oluliseks, sest väga suure osa ajast katsun liht

Vahel osalen facebooki loosimängudes. Vedanud on täpselt kaks korda - ühe korra mõnda aega tagasi, kui sain hunniku Põltsamaa tooteid ja teist korda nüüd, mil auhinnaks oli veega täidetav mängumatt. Nüüd on muidugi vale öelda, sest see postitus on seisnud mustandites ikka väga kaua aega. Kui nüüd hästi meenutan, siis mängumatt jõudis meieni septembris... ja kui veel rohkem meenutan, siis mängu korraldas pisilinnu beebi- ja lastekaubad.  Aga nüüd on algand aega, mil tuleb enda väärikus kokku rookida ja hakata kirjutama valmis vanu teemasid, mis seisma on jäänud, sest uus aasta ja uued jutud on kohe ukse ees. Okei, ma ei tea, miks miljon kilomeetrit muud jura juba siia ritta saanud on.  Nii, mängumatt.  Elevust oli palju, sest pane ühte lausesse mänguasi ja vesi ning lapsed sulavad. Põhimõtteliselt võib öelda, et vastuvõtt oli soe - tegevust oli nii alla aastasel kui ka neljasel. Seejuures ei saa pattu salata ja pean tunnistama, et vahel unustasin ennast ka seda patsutama. Mõjus kuidagi

Sel aastal käis mingi klõps peas. Mitte halvas mõttes klõps, soojemaks midagi ei läinud, kui juba on, aga mõttemustrites toimus vapustav muutus. Ise ka praegu ei usu, et seda rida siia praegu kirjutan, aga ma nautisin jõulu tilulilude tegemist ja kogu seda kaunistamise-sättimise protsessi.  Siia hulka kuulus suures osas jõulumudru ostmine, sest ilgelt oli vaja ju uus ehteid sellele va kunstkuusele, mis lõpuks pikkade arutelude tulemusel siia majja jõudis. Lisaks veel see isetegemise lust - rühma seintele lumehelbekesed ja uksele päkapikk põhjapõdraga. Kodus aknale kuusekesed ja kleepekad... Mitte niisama visatuna, vaid ikka lugu oli taga ka mõlemal aknal, mis kaunistatud sai :D  Mirteli toas armsa kursaõe heegeldatud helbed koos kuuskedega, mille vahelt piilusid lumememmed ja pingviinid. Elutoas põhjapõder, kes lendas tähistaevas ja lumi...Jap, Henri võttis sündides lisaks mu tervele seljale ja normaalsele näonahale kaasa ka pool aju. See ei ole normaalne peaaegu kolmekümbiselt järsku