Nii me siin elame

  Tainas : 250g võid 2 pakki kohupiima 525g jahu 1tl soola 1tl suhkrut Täidis : 1,5kg kapsast 1tl soola 1tl suhkrut Tunde järgi hakitud tilli 1 pakk pitsakatet 1 pakk riivjuustu Kate : 4 muna 2dl hapukoort Vajadusel törts piima  Alustuseks tükelda kapsas (võid kasutada ka kääre ja lõigata) ning pane see vähese veega potti hauduma. Maitsesta soola, suhkru ja tilliga.  Samal ajal kui kapsas podiseb, pane kaussi kokku või, kohupiim, jahu, sool ja suhkur. Sega ühtlaseks taignaks ning pane külmkappi tahenema kuniks kapsas valmib.  Kui kapsas on valmis saanud, kurna vedelik ära ning sega hulka pitsakate.  Võta külmkapist tainas ning aja see ahjuvormi laiali. Kata põhi ja vormi seinad võimalikult ühtlase kihiga.  Taigna peale vala kapsa- ja vorstisegu. Raputa peale riivjuust ning vala üle muna-hapukoore seguga. Kui tundub, et see jääb liiga paks, lisa tunde järgi piima. Küpseta 200kraadi juures 30-40minutit või kuni muna on hüübinud.  Head isu! 

Nii kaua kui vähegi mäletan, olen jagelenud kaaluga. Okei, kui nüüd aus olla, siis ega ma väga ei liigutanud ennast kunagi. Tunnistasin endale, et olen parajalt paks, aga seejuures parimais aastais ja sinnapaika see asi ka alati jäi. Ükski rumalus nooruses tegemata ei jäänud ja eks kümme aastat tagasi oli elu ka vähe liikuvam.  Aga siis tulid Mirtel ja Henri ning kui Mirteliga kogunenud kilod jätsin haiglasse, siis see, mis teise rasedusega kogusin, jätsin endale. Ei saa salata, et Mirteli titeiga oli mu jaoks vaimselt keeruline ülesanne ja sealt sai alguse üks paras virr-varr, millega hakkan alles praegu hästi läbi saama. Aga tasakaalust väljas vaimne pool viis tasakaalust välja ka kõik muu. Mingil hetkel jõudsin sellisesse seisu, et kõik, mis polnud eluliselt oluline jäi minust tegemata, hoolimata ja märkamata. Ehk siis see, mis toimus minu füüsilise kehaga, oli üsna ükskõik.  Täiesti 100% valisin oma toite halvasti ja liikuda viitsisin täpselt punkti pealt nii palju, kui häda pärast

34. Nicola Yoon " Päike on ju samuti täht ", Päikese kirjastus 2017, 328lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Selline kibemagus lugu armastusest. Tähendab, ma ei tea, see puudutas minus midagi, mida ma ei oska veel sõnadesse panna või kirjeldada. Õnneks lõppes lugu üldjoontes hästi - Natasha ja Daniel kohtusid ootamatult uuesti. Oh nii palju võiks ju heietada mineviku otsustest, aga ega vist ei ole mõtet. Loodame siis nii, et kõik mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii. Eks tuleb lihtsalt oodata, mis elul varuks on peale kõigi nende otsuste, mida iga päev on tehtud.  35. Katariina Libe " Ohverduste sügis ", kirjastus Varrak 2021, 200lk. ⭐⭐⭐ Minu jaoks jäi midagi puudu. Müstikat nagu oli ja kirjutamise stiilil polnud ka nagu häda midagi, aga... tegemist on üsna õhukese ja kiirelt loetava raamatuga. Sisu siiski pole väga minu maitsele. Ma oleks tahtnud lõpuks lugeda, mis sai Eliasest ja Luisast. Samuti oleks tahtnud, et oleks konkreetne lõpp. Praegu oli selline...meh. Aga võib ilmselt eeldada, et

Mõtlesin, et vahelduseks võiks rääkida ka millestki muust, kui raamatutest. Mõni suurem sündmus elus võiks ju siingi kajastatud saada. Kuna juhuslikult sai vahepeal minust abielunaine, siis miks mitte neid emotsioone jagada.  Pulmade teema oli meil ikka aeg-ajalt õhus olnud, aga kunagi nagu ei tundunud olevat õiget momenti. Ja siis järsku kukkusid eelmisel aastal KÕIK mu ümber pulmitama (jaa, päriselt, ma ei tunne enam pooli inimesi facebooki feedis ära, sest perekonnanimed on muutunud) ning see andis tõuke jõuda pisut kaugemale kui ainult jutud.  Igatahes, rääkisime-arutasime-vaidlesime-selgitasime ja lõpuks novembris juhtus see, et naljana öeldud "abiellume oma aastapäeval" saigi plaani võetud. Mai alguses sai meil täis 10 aastat koos ning täpselt sel päeval tegime asja ka ametlikuks.  Vahele ka väike nali: avaldust esitades ajas mind nii kohutavalt naerma üks seik. Nimelt tuli meil juttu sellest, et võiks olla maitsekas aga lühike see osa seal saalis (mis muideks maksab 75

24. Lionel Shriver " Me peame rääkima Kevinist ", kirjastus Varrak 2008, 496lk. ⭐⭐ Ma ei mäleta enam põhjust miks see raamat mu lugemislisti jõudis. Eeldatavasti kellegi hästi kirjutatud arvustuse tõttu.   See raamat ei imponeerinud mulle mitte üks raas. Lugemine oli paras enese sundimine (olen üks nendest, kes naljalt pooleli ei jäta ja hambad ristis läbi loeb). Okei, seal oli mõningaid kohti ja lõike, mis kirjutatud huvitavalt ja tõmbavalt. Aga suurem osa... Kohe kindlasti ei ole esimeste hulgas, mida teistele soovitaksin.  25. Angela Marsons " Vaikne karje ", kirjastus Pegasus 2017, 400lk ⭐⭐⭐⭐ Üldiselt täitsa kabe krimka. Lugeda oli hea, ladus ja loogiline. Lõppu otseselt ära ei arvanud, aga aimasin. Soovitan soojalt krimisõpradele, aga ei saa täistärne, sest veidi vähe oli närvikõdi. Kuigi ei saa salata, et hoidis enda haardes mind päris hästi. Pole ammu lugenud poole üheni öösel.  26. Benedict Wells " Üksilduse lõpp ", kirjastus Rahva Raamat AS 2021,

 17. Tiit Trofimov, Jaana Maling " Lõpp on algus. Julgus elada iseendana. ", kirjastus Pilgrim 2021, 224lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Hästi kirjutatud, lihtsas keeles, ladus lugeda. See ei olnud esimene kord sellises stiilis raamatut lugeda. Mõtted ei olnud uued. Olen seda mitu korda öelnud, et põhiideed korduvad, muutub vaid nende edastamise viis vastavalt autorile. Trofimovi kirjutatu oli usutav ja seetõttu ka hea kordamine. Ühest küljest vaimne, teisest küljest mõistlik ja ratsionaalne, realistlik.   Hingamise proovin ka järgi. Halba see igatahes teha ei saa. 18. Courtney Evan Tate " Ma jälgin sind ", kirjastus Ersen 2020, 312lk.⭐⭐⭐ See raamat oli lugemiseks parem kui eelmine sama autori oma, mida veebruaris lugesin. Vastukarva oli alaealise  seksualiseerimine. No ausalt, ma ei ole silmaklappidega, tean, et maailmas toimub palju, mida ei peaks. Aga ma ei taha päris selliseid kirjeldusi, nagu autor kasutas, lugeda. Kui see miinuskülg välja jätta oli idee iseenesest okei, liinid ja se