Nii me siin elame

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla! 

Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat. 

Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus SIIT! Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega. 
Igatahes, (üle)eelmisel e…

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega. 
Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad.

Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel.

Praegu ma enam ei looda ka, et probl…

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad.
Miks, küsid Sa? Kohe räägin! 
Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul. 
Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse jalga. Seega olen nüü…

Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on.
Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura?
Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, emakakael …

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu. 
Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi. 
Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu. 
Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks oli ju vaja. Sain kümneks …

Olen jälle jõudnud tagasihoidlikult aga kindlalt raamatute rüppe! Küll mitte nii usinalt, kui aasta alguses, aga siiski. Ma ju tean, kui terapeutiline see lehekülgede vahel ja teiste (väljamõeldud) eludes ekslemine on, aga ikka jääb vahel pikem paus või teen halbu lugemisvalikud. Võiks ju enda vastu vähe armastusväärsem olla. Eriti kui tean, mis mind köidab. Loodetavasti mind ei taba uuel aastal laiskuselaine ja ei eksi jälle mingisse masenduserüppe as last time, kui beebiga kodus olin. Jälle hakkan hoopis teisel teemal heietama, seega asun parem asja juurde. 
Eelmised raamatupostitused on leitavad siit:
JaanuarVeebruarMärtsAprill #1Aprill #2MaiSuvekuud ja september 1. Jana Vagner "Vongozero", kirjastus Varrak, 336lk, 4/5, sisututvustus leitav siit. Selle raamatuni jõudmist ootasin ikka mitu kuud, sest kogu aeg oli välja laenutatud või siis oli mul mingi halb lugemisaeg. Tegelikult saigi see uueks tõukeks raamatukokku minna, sest tahtsin midagi lugeda ja see tuli esimesena m…