Otse põhisisu juurde

Postitused

Uus kuu, vana loba

Oppa, kui kiiresti aeg läheb. Alles nutsin, kuidas rasedus ei saagi kunagi läbi ja nüüd oleme juba kuu aega elanud hullumajas kolme lapsega. Mõni päev on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud ja õhtu ei jõuagi kohale. Järgmisel hetkel juba vaatan, kuidas mu beebid magada nohisevad ja heldin end voodisse, et järgmisel hommikul otsast peale hakata.

Nüüd, teisel ringil, hakkan alles aru saama, mida räägitakse beebiaja nautimisest. See annab tõesti päris palju juurde, kui laps magada märkab. Henri on öösiti täielik musterbeebi, ärkab ainult söömiseks ja magab edasi juba selleks ajaks, kui pudeli* pestud saan. Päeval on ta rohkem üleval ja eks siis ole natuke vahel ka nuttu, aga sellist väsimust, et magaks püstijalu vastu ust, nagu kolm aastat tagasi vahel juhtus, ei ole.

*Tissitamisega läks suhteliselt sama rada, mis Mirteliga. Haiglas oli kõik veel hästi, kaalukaotus oli väike, lisa juurde ei andnud. Olin lausa optimistlik, et ehk läheb nüüd paremini. Esimene kontroll perearsti juu…
Hiljutised postitused

Loetud raamatud 2019: november-detsember

Oleks vist aeg eelmise aasta viimased poolteist kuud lugemist kokku võtta. Pooleli jäin tookord novembri teise poole ja detsembri juurde. Emotsioonid on juba tuhmunud seega annan oma parima, et meenutada, mis meeldis ja mis mitte. Kahju kohe, et märkmeid enam ei viitsinud lõpupoole teha, oleks kohe mitu korda kergem kirja panna muljeid.  Eelmised kuud on leitavad siit:  JaanuarVeebruarMärtsAprill #1Aprill #2MaiSuvekuud ja septemberOktoober-november 1. Daniel J. Siegel, Tina Payne Bryson "Lapse ajukeskne kasvatus", kirjastus Tänapäev, 228lk, 5/5, sisututvustus leitav siit. Väga hästi lapse arengut ja erinevaid etappe käsitlev raamat. Üldse ei jooksnud mööda külge maha ja aitab paremini mõista, miks mõned olukorrad ja asjad mõjuvad lastele nii nagu nad mõjuvad. Natuke raske on kiita/laita/välja tuua selliste teoste plusse-miinuseid. Olgem ausad, inimene kas tunneb huvi või mitta ja see kui palju edasisse elu rakendataksse on ka suhteline. Mina soovitaksin soojalt nendele, kes…

Küsimused-vastused: 2019.aasta kokkuvõte

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Kui mõelda argielu peale, siis ei olnud ilmselt mitte ühtegi uut asja, mida varem poleks teinud. Kõik on kenasti rutiinne. Natuke laiemalt mõeldes, siis selle aasta sisse mahtusid kõrgkooli lõpetamine ja suure tüdruku pükste jalga tõmbamine ning päriselt tööle minemine. Vot neid asju pole tõesti varem õnnestunud teha. Aa, tegelikult, jõulukaunistused panin esimest korda elus vabatahtlikult ülesse. Kas see läheb arvesse?

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Väga sügavalt kahtlen, et uusaastalubadusi andsin. Vähemalt meeles pole küll ühtegi. Seega, kui juhuslikult mõni oligi, siis vaevalt, et ta täidetud sai. Uusi lubadusi anda ei kavatse, nii kui nii unustan jälle ära.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? 
Kõige lähemast pere- ja sõpraderingist mitte. Mõned tuttavad ja vanad klassikaaslased aga küll.

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puu…

Tere, maailm!

Rääkisin juba ammu, et sünnitusega saan ühele poole kenasti vana aasta sees, kuigi tähtaeg oli 4. jaanuar. Libakad käisid juba pikka aega, igalt poolt valutas, no täiesti kopp oli ees. Õhtuti lootsin, et hommikuks olen sünnitamas, aga ärkasin endiselt ühes tükis. Päev enne haiglasse minekut naersin, et lapsel on viimased kaks päeva tulema hakkamiseks. Ma väga soovisin, et õnnestuks mõnel sellisel päeval sünnitada, kus kellelgi juba ei ole sünnipäeva või aasta ei vahetuks, mingi veider kiiks, mis teha. Lapsehoiuplaan oli ka kenasti paigas, aga seda sai kasutada ainult detsembri lõpuni sellisel kujul nagu ta lõpuks välja nägi. Seega kaks põhjust, miks lootsin detsembrisse jõuda. 
Tuli välja, et laps on mul sõnakuulelik juba enne väljapoole jõudmist. Või siis mõjus 27. detsembri õhtul lendu lastud lause, et kui täna öösel tulema ei hakka, siis homme hakkan kükke tegema, teed kaanima, aknaid pesema, tikke korjama ja kui vaja teisi asju proovima, et lõpuks sünnitama saaks. Ootusi suurenda…

37+5 ehk tõmban kokku närvivalu hala

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla! 

Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat. 

Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus SIIT! Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega. 
Igatahes, (üle)eelmisel e…

35+0 ehk ma olen nii väsinud närvivalust

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega. 
Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad.

Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel.

Praegu ma enam ei looda ka, et probl…

Vanad head süümekad

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad.
Miks, küsid Sa? Kohe räägin! 
Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul. 
Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse jalga. Seega olen nüü…