Otse põhisisu juurde

Loetud raamatud 2021: jaanuar

Ma ikka ei suuda ilma seletamata olla, seega hetkel tundub, et sel aastal saab jälle väikeseid emotsioonipurskeid raamatute juurde. Vähemalt jaanuaris olen tubli olnud ja kõik kuus (ilmselt ma "Suhtekiskjad" homse jooksul läbi ei saa) on saanud juurde paar lauset, mis ehk on abiks, kui keegi otsib endale uut lugemisvara. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et eelmisel aastal lugesin läbi 84 raamatut 25 873 leheküljega. Ilmselt sel aastal tuleb koguarv väiksem, aga mine tea. Jaanuaris juba tuli üks rohkem kui eelmisel aastal. Elame näeme. 

1. Robert Bryndza - "Varitseja öös", kirjastus Pegasus 2017, 384lk. ⭐⭐⭐⭐

Bryndza raamatutes ei pea kunagi pettuma, need on head. Miinuseks on nende täielik etteaimatavus ja selle konkreetse raamatu puhul ka see, et juba poole pealt oli teada, kes on pahalane. Põhjused muidugi rullusid lahti ääriveeri pikema aja jooksul. Julgen soovitada küll, aga päris viit tärni siiski panna ei taha.

2. A. J. Finn - "Naine aknal", kirjastus Tänapäev 2018, 470lk. ⭐⭐⭐⭐⭐

Selle raamatu juurde panen küll julgelt viis tärni ja kiidan taevani. Lõpp küll hakkas venima, aga olgem ausad, tegemist on ka üsna piraka raamatuga. Sisult oli tegemist väga kaasahaarava ja huvitava raamatuga. Pidevalt oli erinevaid ootamatuid pöördeid ja ilma kahtluseta kuni viimse leheküljeni olin täiesti sees ja huvitatud sellest, mis autor on kirja pannud. 

3. Sofi Oksanen - "Koertepark", kirjastus Varrak 2020, 376lk. ⭐⭐⭐

Ma ootasin selle lugemist nagu issanda õnnistust, aga pidin pettuma. Lugu ise oli küll põnev ja väga Oksanenilikult kirja pandud, pöörete ja detailidega. Kõik oli nagu olemas, aga puudu oli üks väga oluline asi. Lõpp. Vahetult enne pinge keris ja olin juba elevil, et kes keda üllatab või tapab ja kuidas kõik laheneb, aga ma ei saanud vastuseid. Mitte. Ühtegi. Vastust. Ja see ärritas mind, sest mis mõttes jäävad selle konkreetse loo otsad niimoodi lahtiseks. 

Kaanekujundus see-eest meeldis mulle. Asi seegi vaesel ajal
.
4. Francesca Zappia - "Mõtlesin su välja", Päikese kirjastus 2016, 368lk. ⭐⭐⭐⭐

See oli selline üsna huvitav lugemine. Mind isiklikult ajas kohutavalt närvi, et poole ajast ma lihtsalt ei suutnud aru saada ja järge hoida, mis oli päriselt ja mis skisofreenikust peategelase fantaasia. Viies tärn jääb panemata puhtalt seetõttu, et ega raamat muud ei pakkunud kui ajaviidet ja see on pisut kurb. Tahaksin lugedes samastuda, emotsioone tunda või midagi uut teada saada, aga sellest on juba mitmeid aastaid, kui viimati suutsin end keskkooli lõpuklassiga samastada. Õnneks ei tekkinud tahtmist poole pealt kõnealust raamatut nurka visata, kas see pole mitte juba pool võitu?

5. Colleen Hoover - "Pihtimused", kirjastus Pegasus 2018, 304lk. ⭐⭐

Apollo kodulehekülg, kus ma käin, et saada infot kirjastuste, aastaarvude ja lehekülgede osas, väidab, et tegemist on närvekõditava romaaniga. Noh, mis ma oskan kosta, minu närvid jäid raudseks ja kõdi ei tundnud. Pigem ütleksin, et see oli täielik oma aja raiskamine minu jaoks. Tegelased olid kohati nii naiivsed, et see ei olnud isegi mitte armas enam. 

Esimese poole raamatust ikka lootsin, et ehk läheb paremaks, aga ei. Terve raamat oli läbinisti täis haiglaslikku ohvrimeelsust ja tüütut soigumist ümber augu. Ka vahekorrakirjeldused ei olnud üldse minu tassike teed. Ühes lõigus oli lausete kaupa juttu sellest, mis tunde tekitas eelmine ja mis tunde praegune kutt peategelase sees.. sihuke pool noortekas, mis üritas veits välja näha nagu 50 shades of gray, aga kohe üldse ei tahtnud nagu välja kanda. 

Kõige ärritavam oli see osa jutust, kus oli juttu sünnitanud naise kehast ja ebakindlusest. Jah, need kaks on täiesti vastuvõetavas põhjus-tagajärg seoses, aga see konkreetne kirjeldus tekitas tunde, et tahaks raamatu vastu seina visata ja silmad peast välja kraapida. Ehk oli autori plaan hea ja süütu, aga välja kukkus küll üsna halvasti. 

6. Timofei Rudenko - "Kirgastumine", kirjastus Varrak 2020, 248lk. ⭐

Teate, kui raamatu alapealkirjaks on "Lase lahti, andesta, ela", siis mina, vana ohmakas, eeldaks midagi ülimalt elujaatavat, mis sisaldab veidi mingeid eneseabiõpikulaadseid jutte. Aga tutkit! Hoopis keerutamine ümber surma. Algusest lõpuni. Täpselt üks ja sama jutt, lihtsalt sõnad olid lausetes teise järjekorda pandud. See ajas mu hulluks! Ei ole ju reaalselt võimalik kirjutada 248lk ühte ja sama korduvat mõtet...või noh, on, nagu näha võisin. Vaieldamatult seni kõige nõrgem selgeltnägijate tuleproovi osaleja kirjutatud raamat. 

Nii, kerge arvutus näitab, et jaanuaris sai kokku keeratud 2150 lehekülge. Veebruari lõpus juba uued raamatud ja arvamused. Seni nautige kerget fotokollaaži minu instagramijälgijate kannatustest jaanuari raamatute kaanepiltidest ning rääkige kaasa oma aastaalguse lugemiselamustest või emotsioonidest, kui oled mõnda neist kuuest lugema sattunud. 

Kommentaarid