Ma ei oska kommenteerida, kuidas see on võimalik, aga märtsis õnnestus läbi lugeda 10! raamatut. Kui pikk see kuu päris täpselt ongi? :D Tegelikult on praegu veel üks raamat pooleli, aga eelduste kohaselt saab temast alguse aprillikuu nimekiri. Muidugi üllatusi võib veel juhtuda, aga arvestadest, et pärast esimest paarikümmet lehekülge sain vaid une, siis ilmselt ei tule kiirlugemist.
NB! Lõppu lisan kollaaži nagu eelneval kahel kuul, aga viimane tuleb eraldi pildina. Layout lihtsalt ei võimalda rohkem kui üheksa pilti kollaaži kohta, seega saab "Seksuaalne" nautida üksinda säramist.
14. Robert Bryndza "Nine Elmsi mõrvar", kirjastus Pegasus 2020, 400lk ⭐⭐⭐
Hea, et rohkem Bryndza raamatuid lugemislistis ei ole, sest vajan ilmselgelt väikest pausi. Mäletan, et esimeste raamatutega olin täielikus vaimustuses, aga mida edasi, seda vähem köidavad.
Erika Fosteri sari meeldis mulle rohkem. See konkreetne raamat oli veits selline meh. No üsna varakult teadsin lõppu ja see ei ole plusspunkt. Ma tahan põnevust, hasarti ja pinget!
Või siis tõesti põnevike puhkust
15. Sophie Hannah "Nad pole kasvanud", kirjastus Ersen 2020, 312lk ⭐
No üldse ei olnud huvitav. Lõpus umbes viimased kolm peatükki oli nö põnevat osa ja sealgi epiloog läks lappesse ja olin südamest õnnelik, kui viimane leht loetud sai. Isegi tänusõnad olid huvitavam lugemine kui raamat ise! Absoluutselt ei soovita
16. Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling "Milles on süüdi taburet?", kirjastus Pilgrim 2020, 240lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Peaaegu panin kuus tärni, sest läksin hoogu, aga see põhimõtteliselt annab edasi mimu arvamust. See oli nii mõnus lugemine, selline kiire, ladus ja lihtne. Naerda sai palju ja tüdimust ei saanud lihtsalt tekkida. Nii siiras, nii armas ja otse südamest.
17. Clare Pooley "Tõeprojekt", kirjastus Varrak 2020, 352lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Üle üsna pika aja üks selline raamat, mis päriselt tõmbas kaasa ja enda sisse. Kui eelmisel aastal soovitasin kahe käega "Ärevil inimesed", siis "Tõeprojekt" saab olema selle aasta soovitus.
Nii palju emotsioone, kuidagi nii ehe. Mul oli kurb, kui raamat läbi sai. Ja kuigi ta lõppes nii, et ehk tuleb kunagi veel mõni, siis noh, ma loodan, et siiski mitte. Vaevalt annab kaks korda samal ainestikul võrdväärselt head asja valmis teha.
Aga mõtlemisainet andis pikaks ajaks ja kuskil kuklasopis kummitas veel tükk aega.
18. Liina Pulges "Emaduse ilu ja valu. Eesti emade lood", kirjastus Pilgrim 2018, 160lk. ⭐⭐⭐⭐
Emadus on selline keeruline asi, et üldiselt lihtsalt keeldun seda kommenteerimast. Mitte küll enda osas, aga teiste osas. Kellegi teise kogemus ei ole minule arutlemiseks. Kuigi, pean tunnistama, ka selles raamatus, kuhu oli koondatud mitme ema lood, tekkis vahel tunne, et tahaks küsida "mida paganat?" või hoopis hüüda "tule mõistusele". Aga mis sobib neile, ei peagi ju absoluutselt mulle sobima hakkama.
Samas oli ka selliseid mõtteid ning lugusid, mis tõid pisara silma. Ja selliseid, kus elasin kogu hingest kaasa. Ja siis selliseid, kus tundsin ära ennast ja oma (sala)soove. Mitme loo juures mõtlesin, et HALLELUUJA, mu mõtetest on saanud sõnad.
See ei ole lihtsalt mingi juturaamat. Need on südamest tulevad lood, mis lähevad otse südamesse. Need on kellegi teise elu ja valu, mis mõnikord paneb tundma, et pagan, mul on ikka vedanud. Või siis hoopis paneb imetlema ja soovima, et kui suureks saan, olen ka tema moodi.
19. Peter May "Lukus linn", kirjastus Eesti Raamat 2020, 288lk. ⭐⭐
Need olid ühed ütlemata pikad 288 lehekülge...
Ideepoolest võiks lool olla potentsiaali, eriti praegustes oludes (mis, muideks, on süüdi selles, et raamat üldse ilmus eelmisel aastal. 2005, kui autor algselt soovis kõnealust raamatut välja anda, peeti liiga ulmeliseks, et võiks tekkida ülemaailmne pandeemia, mille tulemusena riigid lukku lähevad).
Ma ütleks, et eelkõige seetõttu, et elu on selline nagu on jäi minul sümpaatia tekkimata. Lugu lihtsalt ei kandnud mu jaoks. Jah, kõrvutada muidugi oli hea, aga teostus jäi üldises plaanis siiski nõrgaks. Elan usus, et loo ülesehitust oleks olnud võimalik muuta ka vähe huvitavamaks, praegu oli lihtsalt palju keerutamist mitte millegi ümber. Krimipool loost oli ka üsna nadi ning üldse mitte kaasahaarav. See tegi pettumuse kohe kordades suuremaks, sest ega ma ju pandeemiast lugeda tahtnud, ikka muu huvitas.
Nii ja nüüd siis veel üks suur miinuspunkt - palju oli halba lauseehitust, kirjavigu ning vähemalt ühel korral oli peategelasest uurija nimi valesti kirjutatud...
Oskan lihtsalt ohata, et küll alles vedas: tegemist oli raamatukogu raamatuga. Ise ostes oleks hiljem vist raha taga nutnud.
20. Anja Wikström "Ükski pere pole saar. ATH, lapsevanemad ja süütunne", kirjastus Egmont Estonia 2015, 304lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Oeh. See oli hea lugemine, tõesti oli. Seda enam, et oman pidepunkti kogu selle ATH maailmaga, seega olid mõtted ja olukorrad kohati liigagi tuttavad. Eriti see pidev hambad ristis punnitamine, kui lootuskiir on no nii kustus, et ise ka ei usu. On valusalt kurb, et on palju ilusaid sõnu ja mõtteid, aga väga tihti puudub see abi, mis vastaks vajadustele. Nii palju on vaja ennast või otsuseid tõesta, väidelda ja ümber lükata.
Jah ma tundsin end selle raamatuga väga puudutatult ja soovitan lugeda. Isegi kui ATH ei ole kodus teemaks. Silmaringi avardab märgatavalt ka selleta ja ongi hea, kui ei pea igapäevaselt sellega rinda pistma.
21. Virginie Grimaldi "Küll sa suuremana aru saad", kirjastus Varrak 2019, 304lk. ⭐⭐⭐⭐⭐
Üks väga vahva raamat, päriselt! Lihtne lugeda ja järge pidada, samas väga sügava alatooniga ning mõtlemapanev. Superboonuseks autori huumor - kõkutasin ja naersin häälekalt ikka üsna mitmes kohas ning tõele au andes ei ole seda ikka väga ammu ette tulnud. Raamat läks ühe hingetõmbega, oli siis põhjuseks eelpool toodud huumor või isiklikud eneseotsingud, kes seda teab. Tarkuseterasid igal juhul jätkus igasse suunda ning need ei olnud toredad mitte ainult ilukirjanduslikus võtmes, vaid on üsna palju, mida kõrva taha panna ja endaga ellu kaasa võtta.
22. Triinu Viilukas "Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat ", kirjastus Petrone Print 2018, 264lk. ⭐⭐⭐
Adekvaatne ülevaade Viinist, aga see oli ka minu jaoks kõik. Siin muidugi on jälle käärid, sest ühest küljest puudub mul õigus avaldada arvamust teise inimese isikliku elu ja valikute osas, aga raamatust kui sellisest ootaks veidi rohkemat. Ma ei saanud seda emotsiooni, mida oleksin oodanud või tavaliselt olen saanud Minu sarja senistest lemmikutest. Ei tekitanud ka erilist tungi Viini külastada, samas ma pole siiani ka eriline reisisell olnud, seega äkki olen ise lihtsalt veidrik :D
23. Birgot Kivinurm "Seksuaalne. Otse ja ausalt", JES kirjastus 2020, 160lk. ⭐⭐⭐
Nojah, jälle üks sihuke on aga ei ole raamat. Tähendab, ma saan aru, mis on selle raamatu mõte - julgustada inimesi tervenema minevikutaakadest ja rasketest hetkedest, aga ma ei ole kindel, kas eesmärk ka täidetud saaks. Kuigi ma ei ole kindel, kas kogu raamat ise kannab välja selle eesmärgi, mis talle on pandud ja kohe kindlasti oleks ma võinud oma ajaga ka midagi targemat ette võtta, siis tundub autor siiski üks selline inimene, kellega oleks meeldiv vestelda ning arutleda.
Mingi motivatsiooniboosti igal juhul sain, sest olen taas ristiretkel enda mustrite vastu. Eks ole näha, kuidas õnnestub. Usun siiralt, et lisaks kõigele muule, mis elus juhtub põhjusega, satuvad ka raamatud meie teele põhjusega. Neil on midagi meile edasi anda. Eks tulevikus siis ole näha, kuidas või kas olen saanud mujutatud.
Siia juurde pean ära mainima ka selle, et minu jaoks on müstika kriitika autori ameti osas, nimelt on tegemist psühholoogiga. Täpselt selline tunne nagu psühholoog ei oleks inimene koos oma kogemuste, valikute ja arvamustega. Ükski inimene ei ole sünnist saadik olnud arst, õpetaja, politseinik, psühholoog... kasvamise juurde käivadki valed valikud ja sellised hetked, mida ei eeldaks mõne ameti esindajalt. Aga leian, et ametnik x ja teismeline x, kes olles küll faktiliselt üks ja sama inimene, ei ole seda tegelikult kohe üldse mitte enam.
29.03.2021
Selle aasta kolme esimese kuu lehekülgede koguarvuks jääb 6942! Nautige esikaanekollaaži ja kohtumiseni juba aprillis!
Kommentaarid
Postita kommentaar