neljapäev, 3. märts 2016

Avasin koduse laatsareti

Eelmine nädal oli selline vahva, et istusin Mudilasega täitsa kodus. Üldiselt ta väga tihti haige ei ole, aga nüüd, talve lõpus siis õnnestus tal hankida endale tugev köha ja mõnus nohu. Lõpuks õnnestus mul endal ka haigeks jääda, sest no kui juba jagatakse nii lahkelt, siis miks mitte eksole.

Oleks siis minu piinad piirdunud nohu ja köhaga.. Mul õnnestus lisapakkumisena hankida ka palavik ja kurguvalu. Kusjuures vahepeal suutsin ainult piiksuda, sest kõri oli nii valus, et rääkimine oli võrdlemisi võimatu missioon. Saime siis ilusti terveks ja ükspäev ei viitsinud väga kütta ja toas oli võrdlemisi jahe ning jee, ma olen jälle haige. Nüüd siis sain kõrvavalu, mis on kummaline, sest ma hoian neid nagu sitta pilpa peal. Mul on elus nii palju jama olnud kõrvade ja kuulmisega, et ei julge väga riskida. Üleeile ei suutnud mitte midagi peale lamamise teha. Eile oli enam-vähem ja täna on jälle valus. Istun siin nagu penskar, vatitups kõrvas. Mudilane on ka jälle hakanud veidi köhima, aga ma siiski loodan, et rohi aitab ja ta ei pea jälle koju jääma, sest see tähendaks veel üht nädalat, mil ma ei tegele oma kooliasjadega ja seda ma ei saa endale lubada.

Igatahes, lisaks sellele, et olin ise haige ja seejuures pidin ikkagi tubli emme olema, jäi haigeks ka meie kallis Miki. Juba nädala alguses vaatasin, et ta veits loid, aga no mõtlesime, et ehk on lihtsalt õues trampimisest väsinud vms. Vabariigi aastapäeval hakkasime siis arutama, et ta ei ole oma krõbinaid puutunud, sest tavaliselt said need kausist otsa umbes kahe päevaga, ta ei tulnud enam kaissu ja magas ainult ühe koha peal. Avastasime siis, et johaidii, tal on ussid. Meheraasu lendas apteeki ja tõi rohtu. See oli ilmselt meie kõige suurem viga, et selle talle sisse andsime, sest siis läks korralik jama lahti lihtsalt. Kass hakkas aina imelikumalt käituma ja me hakkasime süstlaga talle puljongit sisse ajama. Pühapäev sai viimaseks piisaks, sest ta ei söönud, ei joonud, ei käinud potil, ta lihtsalt magas või siis üritas ronida veepotti. Kuna ta oli nii nõrk, siis panin Meheraasu fakti ette, et on kaks varianti 1) me viime kassi esmaspäeval arstile või 2) me paneme ta tudule ära, sest vanaviisi jätkates ta lihtsalt sureks ära.

Meheraasu siis ikka googeldas üht pidi ja teist pidi, et ehk on võimalik kuidagi koduste vahenditega hakkama saada, aga kuna igal pool ikka oli kirjas, et võiks veterinaari juurde minna, siis ta ikka helistas arstile ja saime aja. Kusjuures loomakliinik, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti tundmatu, kuigi see asub umbes 5 minuti autosõidu kaugusel meie kodust. Nii palju ma siis oma lähiümbrust tunnengi eksole :D

Kliinikus pandi Miki tilguti alla ja õhtul siis läksime järgi. Meheraasu ei ole üldiselt suur kasside vaktsineerija. Ma küll aasta tagasi käisin peale, et võiks ära teha, aga tema sõnutsi ei ole ta kunagi ühtegi kassi vaktsineerinud ja sinnapaika see asi siis jäigi, sest no ega jala ei lähe ju. Igatahes, nüüd sai Miki ka kõik vajalik vaktsiinid lisaks tilgutile. Järgi minnes oli ta juba elavam, kuigi endiselt võrdlemisi nõrk. Kõige tipuks sirtsutas ta mu veel täis ka ja no ei olnud mõnus, kui pead korraga tegelema lapse, kassi ja enda kasimisega :D

Teisipäeval viisime ta jälle hommikul kliinikusse, sai tilguti alla ja isegi veidi sõi seal. Õhtul saime kaasa mingid eriti toitvad rohud, mis pidid taastumisele kaasa aitama (me siin naerame, et need krõbinad ja pehme toit on nii tugeva lõhnaga, et varsti meil pooled küla kassid ukse taga, aga meie omale näed ei kõlba :D). Nüüd peame talle andma hommikuti valuvaigistit ja kaks korda päevas tabletti. Kuna ta ikka ei suvatse ise süüa, siis peame teda ka toitma.

Eile oli selline päev, kus Mudilasel oli eelkool ja seetõttu pidin ise ka kodust ära minema. Jõudsime koju alles võrdlemisi hilja, sest ajasime veel mul vanemate juures veidi juttu, kui Meheraasu töölt tuli. Siis kui uksest sisse astusime, suri väike osa mu südamest, sest ma ei ole kunagi näinud oma pisitillut neljajalgset lapsekest sellisena, nagu ta eile oli. Elamine oli kassiliiva täis, ta ise oli jumalast rääbakas. Ta oli käinud katlas ja oli läbimärg ning sooja saamiseks oli udinud ennast meie voodisse ja niimoodi teinud läbimärjaks lina. Lisaks karjus ta meeletult õue ja ta ei olnud absoluutselt häält. Ilmselt oli pool päeva karjunud, et välja surema saada. Meheraasu siis tõi ära puud ja mina koristasin elamise ära. Kuna minul läks kiiremini, siis jõudsin seal Miki kõrval isegi törts nutta lahistada. Kui puud said toodud ja tuled tehtud, hakkasime kassi pesema. Ja no ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks sajandi kõige suurem sitapea, et teda sinna sooja vette topin. Pärast toppisime ta rätikusse ja kui T ja I külla tulid, viskasid nad nalja, et noh, võib vist õnne soovida lapse sünni pärast :D Föönitasime ta kõige lõpuks veel ära ka ja see talle väga meeldis. Pärast seda tundus ta juba täitsa kassi moodi ja eluvaim tuli ka sisse tagasi. Nagu enne ütlesin, siis peame teda söötma ja sai siis see ka tehtud. Meheraasul tuleb see kuidagi palju paremini välja kui minul, niisiis olen valinud assistendi rolli, kes teeb toidu valmis ta tõmbab selle süstlasse.

Kui muidu on Miki nii loid kui veel saab olla ja vaevu veab, et liivakasti, siis söötes ja pestes poleks nagu midagi häda. Pidin täna hommikul teda ise toitma ja ma näen lihtsalt välja nagu oleksin korralikus kassikakluses osalenud :D Käed on kõik kriime täis ja ütleme nii, et ma ei julge kõhtu ja rindu vaadata, sest need said suurema osa küünistamisest :D Ma siin eile naersin, et selle arve eest, mis sealt kliinikust tuli, ma hoian teda kasvõi vägisi elus :D Noh, igatahes on praegu ikka lootust, et ärkab jälle elule ja on varsti meie armas paks kaisumõmmi edasi.




Kui nüüd rääkida sellest loomakliinikust, siis ma ei oska teha midagi muud peale selle, et luban pühalikult edaspidi vajadusel selle klient olla :D Väga positiivne oli see, et näiteks kellaaegadega olid nad väga vastutulelikud. Miki oleks pidanud seal olema kolm tundi, aga kuna Meheraasu oli tööl ja mina oman ainult tallataksot, siis olid nad lahkelt nõus, et las loom siis olla kauem seal. Nad andsid ka väga asjalikke soovitusi ning olid üldse väga professionaalsed. Üldse tundus seal kuidagi ülimalt loomasõbralik keskkond olema. Ilmselt mängis rolli see ka, et asukoht on keset kuuski noori vanu ja seal on hobused ja kaks suurt koera (arvake ära, kes ei julgenud autost väljuda :D). Nad andsid kõik vajalikud asjad kaasa ka ja arvelt ma välja ei lugenud, et need sinna sisse oleks arvestatud. Tegelikult oli mu lemmikosa soodukas. Tilguti oleks kokku maksnud 160€ ja sinna otsa oleks siis läinud kõik muud asjad ka veel, aga õnneks saime tilgutilt -50% ja kokku läheb arve veidi üle 130€, mis on igal juhul parem kui 160+ €.

Kui tahad järgi tsekata, kus meeldivas loomakliinikus käisime, kliki siia: Jüripoja loomakliinik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar