Otse põhisisu juurde

Emotsioonid jälle kosmoses

Teate seda lauset, et olen ainult ema? No mina igatahes tunnen täna, et olen ainult ja kõigest ema. Ärge mõistke valesti, olla ema on äge! Näha, kuidas väikesest magavast pambust saab asjalik inimene oma tujude ja soovidega..võrratu! See nõuab kohati eneseületust ja on väga õpetlik. Aga raske juhus on see, kui inimene ennast selle kõige sisse ära kaotab.

No ja mina olen ennast väga sügavale ära kaotanud. Minu elu koosneb mähkmetest, püreedest, piimast, lasteasjadest. Mu elutuba on täis beebimänguasju ja kapid lapse riideid. Mu peas keerlevad ainult lapsega seotud asjad. Olgu, veidi valetan. Pool päeva mõtlen, mida kõike õhtul oma vaba ajaga peale hakkan. Teate mida? Mitte midagi. 

Ma nagu ei oskaks enam teha mitte ühtegi asja, mis oleks seotud minu endaga. Istun ja vahin mõttetuid saateid ning mingil hetkel veeren magama. Seda selle jaoks, et jõuda hommikusse ja hakata sama ringiga otsast peale. 

Ma tahaks nii väga teha midagi. Midagi, mis aitaks taas leida veidi teed väljapoole beebimajandust. Mingisugust väljendusviisi, võimalust teha ennast kasulikuks. Võimalust liigutada oma ajurakke. Jah, septembrist tatsan jälle kooli, aga see ei ole abiks praegu, nüüd ja kohe. 

Olenemata sellest, kui vahva on Pisikesega laulda, tantsida, turnida ja mängida, tunnen kuidas ma emadusse ära upun. Just nimelt selle pärast, et reaalselt ei ole ma ühelgi muul moel kasulik. Ma ei oska olla nii, et ma ei tee midagi. Kõige haigem on see, et kui keegi küsiks, mida ma teha tahaks, siis ma ei teaks vastust. Täitsa ausalt. 

Ilmselgelt olen jälle oma emotsioonidega kaugel kosmoses ära. Elu ju ei ole nii hull, kõigest saab üle. Alati olen saanud. Mõne aja pärast upun asjadesse, mis vajavad tegemist ja mõtlen igatsevalt praegusele tagasi. Selle aja saabumiseni aga lähen olen lihtsalt, ainult ja kõigest ema edasi. Kallistan ja musutan Pisikest ning olen õnnelik, et ta siin koos minuga on :)

Kommentaarid