Raseduse ajal olin kindel: laps peab oskama magada ka siis, kui teised ümberringi elavad. Iga müra ei tohiks olla põhjuseks, miks laps ärkab. Algus oli isegi positiivne. Me saime rääkida, vabalt ringi käia, üldiselt kõike teha, mis vaja oli.
Siis käis mingi krõks ja ilus elu sai läbi. Mingil määral oli asi kindlasti ka selles, et enamus ajast olin ma temaga kahekesi pikad päevad. No ei suuda mina üksinda tekitada lärmi nii palju, et sellega ära harjuda. Lisaks olen ma õppinud armastama vaikust ja enda mõtetega üksi olemist.
Ühel hetkel tekkis minu jaoks ootamatult olukord, kus iga väiksem asi segas Pisikese und. Ma olin valmis kõrri kargama igale inimesele, kes tegi midagi, mis tekitas vähegi lärmi. Eriti hull oli olukord just päevaunedega. Oli periood, mil need olid niigi ainult pool tundi pikad. Kas oskate ette kujutada, kui närvi ma läksin, kui kellegi vale liigutuse tõttu sai sellest hoopis 15 minutit? Vahel oli raske ka ööunega. Eriti just siis, kui magama minekust oli möödas 3-4 tundi.
Praegu oleme jõudnud selleni, et proovime Pisikest taas veidi lärmakamas ümbruses magama õpetada. Edusamme on. Jõudnud oleme nii kaugele, et kui teda magama pannes telekas mängib kõvasti ja teised räägivad, siis see ei takista magama jäämist. Sama on ka kõigi teiste müraallikatega. Küll aga võib ta ärgata selle peale, kui müra tagant ära võtta. Ehk siis näiteks teleka kinni panemiseks, hakkan aegsasti seda vaiksemaks panema. Ka inimeste jutu peale ei ärka ta enam nii kergesti. Kui ta jääb juhtumisi magama vaikuses, siis aga ajab iga kõvem müra ta siiski ülesse, seega võib öelda, et eesmärgi saavutamiseni on veel aega.
Siinkohal tahaksin ma rõhutada, et kõva häälega rääkimisel ja kõva häälega rääkimisel on vahe sees. Vahel ma tõesti ei saa aru, miks on vaja pröögata, kui saab rääkida ka normaalse häälega. Võimalus on ka see, et minu arvamus "normaalsest häälest" ei kattu üldise arvamusega. Samuti tahan välja tuua selle, et me ei ole kunagi pidanud vajalikuks asju panna kinni, või nagu ma armastan öelda, päris ära surema ei pea, et laps magaks. Lihtsalt kõik asjad võiksid olla mõistuse piires.
Näiteks leian mina, et kui sisened majja, kus on beebi, siis sa ei kuku naerma nagu oleksid üksikul saarel hulluks läinud. Eriti öösel...
Uksest sisse tulles võiks küsida, kas laps magab ja vastavalt sellele sättida hääletooni, reaktsioone ning ustega paugutamist.
Nii, ja nüüd selle juurde, mis mind kirjutama ajendas.
Mis paganama häda on inimestel tulla ütlema, kuidas minu laps magama peaks!? Ma olen viimasel ajal kuulnud korduvalt, kuidas laps ikkagi peaks magama ka lärmis! Aitäh, ma tean, et ta võiks seda teha. Aga näed, ei tee. Ja sinna ei saa ma praegu rohkem midagi teha. Ta ei õpi ühe päevaga, kuidas mürarikkas keskkonnas uinuda/magada. Me teeme tööd, et asi paraneks, aga seda ju keegi ei küsi. Hea on tulla targutama. Näiteks olen ma saanud pika loengu sellel teemal ja tookord hoidsin ma hambad ristis ja küüned reies, et mitte sitasti öelda. Pean häbiga tunnistama, et ühe korra olengi inimesele halvasti öelnud, aga ma tõesti ei suutnud enam seda juttu kuulata.
Ausalt, mul on hea meel kõigi nende vanemate üle, kelle lapsed magavad suvalisel ajal suvalises kohas. Mul on hea meel, et neid ei sega telekas, kõvem jutt ja inimeste liikumine. Aga minu laps ei ole selline. Ja selle vastu ei aitaks ka see, kui kõik maailma inimesed käiksid mulle korrutamas, kuidas mu laps peaks oskama lärmis magada. Selle vastu aitab ainult aeg.
Muide! Teki sisse mähkimise osas on edusammud kohale jõudnud lõpuks! Jõudsime nii kaugele, et üks käsi on magama jäädes lahti ja teise sikutab ise aja jooksul välja. Saab hakkama küll lahtiste kätega magamisega. Järgmine etapp on jätta mõlemad käed uinumise ajaks lahti. Selle võtan ilmselt uuel nädalal teemasse. Kuigi ideepoolest peaks sellest lahti saama 9 päevaga, siis meil on see kõik rohkem aega võtnud. Samas, oluline ei ole progressi pikkus, vaid selle toimumine! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar