Nii me siin elame

1. Mulle ei meeldi varbad - suudan tolereerida enda omasid ja selliseid, mida olen elu jooksul palju näinud. Eriti palju judinaid tekitavad pikad varbad. Ma ei tea, miks need minu jaoks nii ebameeldivad on. (kujutate te ette, mida ma suvel üle elan!? :D) 2. Mulle meeldib lugeda - palju ja valimatult. Nii eesti kui ka inglise keeles. Mul on alati mõni raamat öökapil ootamas. Juba pubekaeast peale on aidanud see akusid laadida ja argipäevamured unustada.  3. Ma õpin sotsiaaltöötajaks - ma viskasin kunagi gümni lõpus nalja, et peaks minema sotsiaaltööd õppima, muidu enam varsti elatud ei saa. Lõpuks kujunes naljast reaalsus ja praegu olen rõõmsalt II kursuse tudeng.  4. Mulle ei meeldi bussiga sõita - ülikooli esimese semestri käisin kooli bussiga, mis tähendas siis enamasti seda, et päevas liikusin 4! erineva bussiga. Vahel kui sõitsin veel koju ka, siis oli lõppsummaks 5 erinevat bussi päevas. No ei ole minul enam seda soolikat alles jäänud ja kui vähegi...

Me oleme aasta otsa rõõmsalt elanud siin niimoodi, et köök oli täitsa kardinavaba. Alguses jäi remondile ette, siis tulid teised tegemised, vahepeal unustasime üldse ära, et kardinaid vaja oleks sinna ja mingi ajaperioodi oli võimatu missioon üldse minna poodi otsima seda (isegi kui läksime, siis õiget ikka ei olnud). Aeglast tegutsemist soodustas muidugi see ka, et aknad on hoovi pool ja no ega siin naljalt keegi aknast sisse piilumas ei käi :D Vahepeal mõtlesime ruloo peale ka, mingis poes seda isegi soovitati, aga ma olen hull kardinaarmastaja (tänks mamps) ja sinnapaika see asi jäigi. Lõpuks aga aitas naljast ja vedasin meheraasu poolvägisi Bauhofi ja K-Rautasse, et asjad lõpuks ära osta. Vaja oli siis tapeediliimi ja pva'd (no ei taha see paganama tapeedijunn seina jääda, juba kolmandat korda liimisin üle), neli nurka põrandaliistude jaoks ja aknanurkadele ka neid plastmassist liiste. Näed sa, kardinapuu unustasin juba nimekirjast ära! :D Nalja sai muidugi nende valge...

Ma ei saa aru, mis toimub. Mitte midagi ei taha teha. Kahe nädala pärast hakkab uus sess, ma pole essugi teinud veel. Kodune elu on samasugune, no ei taha liigutada ennast. Iga liigutus on meeletu sundimine. Tahaks ainult istuda ja ulguda selle üle kui saamatu olen, et midagi tehtud ei saa. Õppida on vaja, suurpuhastust tuleks teha, remont ootab. Absoluutselt kõik ootab. A vot ma ei taha, viitsi ega suuda. Kõik tundub nii keerulise ja raskena, tegelikkuses on ainult vaja tegutsema hakata. Peaks praktika ja kursusetööga tegelema, tööd peaks ka aktiivsemalt otsima Üldiselt tuleks oma alusetutest hirmudest üle saada, aga no mis teed ära. No ei ole lihtne iseendast sotti ja võitu saada. Kurb on see, et ükski asi ei suuda tuju tõsta. Kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas. Ja max uni. Ma ei saa korralikult magada öösiti, voodi ei sobi mulle ja allergia lööb välja. Üldse on jälle kõik sitt ja paha. Ma väga loodan, et see on mingisugune sügismasendus ja kujutan ainult asju endal...

Kirjutasin mingi aeg tagasi, et hakkan oma toitumist kontrollima ja proovin kaalu alandada ( LINK ). Pean tunnistama, et läks jälle nii nagu alati. Kõigepealt hakkas pudru vastukarva käima, siis ei viitsinud enam mässata eriti söökidega ja lõpuks tuli kool peale. (Tegelikult algas hädaorg sellega, et hakkasin endale sisestama lauseid ei viitsi, pole hullu ja kõige halvem: HOMME olen korralik) Terve eelmise õppeaasta oli ka söömine paigast ära, sest no ei viitsinud kogu aeg endale mingit söögipoolist kaasa tassida ja koolist süüa osta tundus kuidagi eriti mõttetu, kuna hinna-koguse suhe ei ole üldse paigas. Lasin siis nädala ainult õunte peal päev otsa ja õhtul kodus oli selline tunne, et võiksin terve elevandi ära õgida. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et ehk peaks uuesti proovima, aga no ei ole motivatsiooni jälle. Ma saan väga hästi aru, et olen praegu juba ette alla andnud ja sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi, aga ma ei oska sinna väga midagi parata ka. Eks pean hakkama...

Mitu päeva võtan juba hoogu, et kirjutada oma viimasest ostust. Sessi ajal skoorisin endale uue ripsmeka. Üks kursaõde oli tellinud (tegeleb facebookis ostmise ja müümisega, kui oled huvitatud küsi julgelt linki!) ja ma alguses vaatasin lihtsalt kõrvalt, kuidas teised ostsid ja kommenteerisid. Ühel hetkel aga hakkasin mõtlema, et no mul olekski vaja uut ja D ütles, et ta oli lugenud positiivset tagasisidet selle kohta. Hind oli ka ainult 3.50€ ja ma polnud nii kui nii ammu endale mõnd uut asja soetanud. Aga välimuselt on see üks ilusaim, mida omanud olen (tegin täna uued küüned endale, need ka jäid max nunnud :D). Hari on natukene suurem kui mulle meeldiks, olen lihtsalt harjunud mitte nii jämedatega ja tušš on suhteliselt vedel ka. Esimesel korral tekkis tunne nagu ma teeks seda elus esimest korda, aga nüüd hakkan asja käppa saama jälle. Eks see olegi harjumise asi. Positiivne on see, et lõhn on ülihea! Pean tunnistama, et esimesed kaks päeva käisin lihtsalt nuusutamas seda :D ...

Olin siis vahepeal tubli laps ja käisin nädal aega koolis. Päevad olid kohati jube pikad, aga parem kui poolikud päevad nädalate kaupa. Kuigi neljapäeval, kui loengud kell pool 6 õhtul lõppesid, oli mul raskusi isegi oma nime ütlemisega :D Grupp on täitsa tore. Kuulsin natuke päevaõppe uudiseid ka ja no pidin naeru kätte otsad andma. Ma tõesti ei saan nüüd aru, kas tegu on ülikooli II kursuse või 6. klassiga. Pean tunnistama, et ma ei mäleta isegi enda põhikoolist sellist käitumist. Et siis jah, tulevased sotsiaaltöötajad. Enivei, alguses põdesin, aga väga hullu ei olnudki. Kõik on kuidagi nii abivalmid ja üldse on vahva noh! Nii palju küsimusi ja lisainformatsiooni. Õppida muidugi jäi korralikult, aga ma olengi rohkem omaette nokitseja ja vast saab hakkama. Ainus tõsine probleem ja peamurdmine on vene keel. Ma ennevanadel aegadel ei viitsinud väga vaeva näha sellega ja leidsin muid lahendusi, kuidas tööd ära teha (loe: õppisin eespingis spikerdama). Nüüd on otseloomulikult ...

Mulle on alati meeldinud ise asju valmis nokitseda. Ma näiteks ei mäleta, millal oli viimane kord kui ostsin mõne vajaliku kingituse poest (okei, Kaisa kingitused ostan alati poest. ise ma puslesid, värviraamatuid vms tegema ei hakka :D). Leian, et ise tehtud kingitused on armsad ning tulevad otse südamest. Seda selle pärast, et valmistaja on sellesse palju aega panustanud ja see näitab ilmselgelt kui palju ta hoolib. Minu "firmamärgiks" on tikkimine. Olen sedasorti kingitusi teinud vist kõigile oma sõpradele. Vahel tuleb hästi välja, vahel mitte väga. Oleneb kõik sellest, millal olen alustanud ja kui palju aega on. Näiteks viimase tikkimisega oli aega 2 päeva ja no ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud. Kuna nüüd kohe kohe on tulemas järgmine sünnipäev ja ma mõned kuud tagasi suure suuga lubasin, et ah sünnipäevaks tikin sulle midagi, siis pidingi ennast kokku võtma ja lubaduse täitma. Võtsin eelmisest korrast õppust ja uskumatu, aga valmis see ongi. Lausa näda...