Nii me siin elame

Praeguseks on siis läbi saanud minu ilus puhkerežiim, aga endiselt võtan rahulikult. Aeg-ajalt on tunda toonuseid ja kuigi see peaks olema normaalne, võtan ma seda kui vihjet, et oleks aeg pikutada veits. Ma ei soovi jõuda enne sünnitust uuesti haiglasse, nii et tuleb need paar kuud loivamist veel üle elada. Then again, ega ma muud peale loivamise ei jõuagi enam teha, niiet sellega on timmis.  Mis hakkab vaikselt ajudele käima on pidevad arstivisiidid. Olen jõudnud käia ühe korra ära diabeediämmaemanda juures. Nüüd torgin sõrmi neli korda päevas, et teada saada veresuhkru taset ning pean ka toitumispäevikut. Kui läheb hästi, siis saan toitumisega asja kontrolli alla, kui nii hästi ei lähe, saan ravi peale. Loodame, et asi nii kaugele ei jõua, samas on jube raske ennast disiplineerida. Tahaks lihtsalt KOGU AEG midagi head süüa, aga näe rsk ei saa. Looda veel, et oled rase ja võid kõike süüa, sittagi sa ei või... Tartus öeldi veel, et kuna mul on veresuhkur kõrgevõitu, tehaks...

Juuli lõpus (hea, et aasta pärast ei tulnud kirjutama sellest) pidas üks härra oma soolaleivapidu. No ja ausalt, ma ei suutnud vastu panna ning läksime meie kah paariks tunniks läbi sealt. Üldiselt oli vahva istumine, kuigi eks sealgi olid oma tõrvatilgad sees, samas oli positiivset kordades rohkem. Mu lemmikosa oli hommik, siis kui teistega rääkisin ja nad kurdsid, et neil megapohmell :D Noored ja tugevad pidutsesid terve pika nädalavahetuse, meie vanad kodukanad olime kohal ainult ühe õhtu. Millest ma tegelikult siia rääkima tulin, oli hoopis meie kingitus. Otsustasime, et teeme mitmekesi, on odavam ja lihtsam. Samuti saab mõtted rõõmsalt kokku koondada ning mitme sita kingi asemel õnnestub ehk suurem ja parem (ok, pole kindel, kas parem, aga see selleks). Alustuseks mõtlesime, et millest me ise (egoistid võidule eksole) seal külas olles puudust oleme tundnud. Nii jõudsid pakki vetsupaber, kümme klaasi, käterätik ja kaks tuhatoosi. See viimane oli muidugi rohkem selle jao...

Eelmine teisipäev oli üldiselt nagu iga teine tore päev. Käisin praktikal ja vanemate juures. Õhtul tsillisin kodus. Tundsin ennast halvasti pisut ja läksin täitsa varakult isegi magama. Järgmiseks päevaks oli planeeritud võib olla tripp praktikakohaga ja tahtsin ilusti välja puhata.. Tundsin, et kõht on kuidagi imelik, aga eeldasin, et gaasid jälle. Muretsema hakkasin siis, kui sain aru, et persse, need küll gaasid ei ole.  Tõusin ülesse, trampisin mööda elamist ringi ja muudkui hädaldasin, et valus on. Meheraasu juba harjunud sellega, et mul igalt poolt ja kogu aeg valus on, alguses ei reageerinudki kuidagi. Lõpuks vaatas, et ma ei reageerigi üle ja küsis, et issand jumal ega ma sünnitama ei hakka!? Oskasin ainult vastu turtsuda, et kus kurat mina tean, ega ma varem seda teinud ei ole ju. Pakkus, et äkki läheks EMOsse, aga läksime hoopis magama.  Hommikul kui äratuskell käis, helistasin emale ja küsisin nõus, sest no kes veel aidata oskab, kui mitte oma ema. ...

Käisin nüüd siis rõõmsalt 1. juulil glükoosi taluvus testil ära. Tulemused päris korras ei olnud, aga samas ütles ämmakas, et väga muretsema ka ei pea. Tegi siiski saatekirja Tartusse diabeediämmaemanda juurde, nii profülaktika mõttes. Üllatav kui kiiresti tegelikult see aeg seal mööda läks. Ma olin valmistunud selleks, et igavus tahab ära tappa. Jõudsin isegi mõni minut enne kaheksat kohale, kohe tooli ja veri välja. Alguses tundus see jook isegi päris hea, noh nii umbes kaks lonksu. Siis oli juba räme lurr ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks see jama juba joodud. Okei valetan, teine mõte oli, et see asi jumala pärast ülesse ei tuleks, sest ma poleks never ever tahtnud seda teist korda teha. Esimesed tund aega lugesin raamatut, aga uni tikkus peale, siis kui teine kord veri ära võeti, otsustasin, et davaiks ma hakkan heegeldama ja siis küll aeg lendas. Vereproovid ei olnud ka eriti meeldivad. Mulle väga ei meeldi kui mind surgitakse (uskumatu, et neli korda olen doonoriks...

Kuna ma eile käisin oma hambaga ringi nagu oleksin suremas, sain igast suunast nõuandeid, mida sellega teha võiks. No näiteks soovitas mu ema, et oleks see tavaline auk, siis võib sinna panna pipart või nelki. Ma tänan õnne, et see ei ole auk, sest ma vist ei julgeks seda pipart sinna sisse toppida. Kummeli kompress pidavat ka aitama. Seda mul ka kodus pole, nii et äkki mõni teine kord. Sõitsime eile Triinuga natukene ringi ka ja tanklas näiteks soovitati nõges pudiks teha ja see mass hambale asetada. Jap, ma olin just täpselt nii meeleheitele aetud, et ma proovisin seda. Maitses nagu lehtsalat, aga minu jaoks oli kohutavalt ebamugav ja tekitas okserefleksi. Samas ma rääkisin ka samal ajal, ehk on need kaks asja omavahel seotud? Üllatus oli suur, kui avastasin, et see isegi aitas. Väga lühikese perioodi jooksul. Aga ma ei suutnud lihtsalt minna seda juurde otsima hoovist ja vingusin oma tablettide järgi edasi. Täna küll õnneks ei ole enam nii hull see asi, aga kui õhtupoole peaks ...

See, et ma tunnen ennast nagu veoauto kolonni ja elevandikarja alla jäänud õnnetusehunnikuna on vapsee tavaline juba. Selg valutab, põlved valutavad, aeg-ajalt kõht ka. Eriti hea päev on, siis isegi jalalabad (mis on weird, sest ma ei arvanud, et need saavad üldse valutada niimoodi). See omakorda paneb hirmu tundma selle ees, mis veel kõik jõuab valutama/kilisema/kolisema hakata ennem, kui beebi ükskord sündinud on... samas tuleb rõõmustada, et jäänud on alla nelja kuu :D Tänane algas aga teisiti juba, sest kõiki teisi toredaid valusid asendab fking hambavalu. Esimest korda tõusin kell 8 ja ei suutnud otsustada, kas nutta või naerda, sest hambavalu tahtis ära tappa. Kuidagi õnnestus ikka edasi põõnata ja paar tundi hiljem ärkasin uuesti, sest terve vasak näopool oli valus. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et huvitav kaua seekord see jama kestab ka? Sest no ausalt, ta on lõikunud igemest välja, ta on kasvanud juba. MIKS TA IKKA ENNAST TUNDA ANNAB? Koppa hakkab ette viskama, et iga...

Kuna meie juures elab üks väike lehmiine Ruudi, kellele ilgelt meeldivad asjad, mis krõbisevad, eriti prügikotid, tundsin ammu puudust ühest mõnusast suurest prügikastist. Jõle tüütu oli väikesega jännata, need said kogu aeg niiiiii-iiii ruttu täis. Ja need tõmmati ümber või lihtsalt ribadeks. Sama nali oli ka suurtega. Eriti kurb oli siis, kui panin just uue koti ja hommikul vaatan, et kõik, mis õhtul ära sai visatud vedeleb mööda kööki laiali.. Positiivne oli muidugi see, et ta rüüstas ainult kööki, mitte tervet elamist. Kartulikoori ei oleks tahtnud magamistoast ärgates avastada.. Käisin Meheraasule juba nädala umbes pinda, et MA EI SUUUUUUUUDA ENAM, teeme ära. No ei jõudnud me nii kaugele kuni eile tuli Triin külla ja võtsime asja käsile. Okei, tegelikult nägi see välja nii, et palusime materjale ja vahendeid. Lõpptulemus oli muidugi hoopis see, et meie vahtisime lõuad lõunas ja Meheraasu tegi kogu töö ära. Praktilist abi meist muidugi ei olnud, aga moraalne tugi oli see eest ...