Nii me siin elame

See kuu on kuidagi eriti vaikides mööda läinud, seega otsusasin teha mingi kerge kokkuvõtva postituse, et seniilsena saaks tulla üle lugema ja imestada, kui igav ühe noore inimese kuu olla võib. Hmm, kus kohast nüüd pihta hakata? No alustuseks, kõige huvitavam teema oli mu jalake. Arst tookord kooli lubas, pärast seda kui nägi, et põletikunäitaja on peaaegu normis. Sinna juurde pidin muidugi lubama, et hoian ennast nagu midagi, mida pilpa peal hoitakse. Ehk siis ei mingit külmetamist, liiga pikalt ringi trampimist ja hoian jalga üleval asendis nii palju kui võimalik. Andsin oma parima, kuigi ühe koolipäeva jätsin vahele. Pärast kahte nädalat istuvat asendit, oli kaks päeva ringi  matkamist teinud oma töö ja jalg hakkas veidi haiget tegema. Otsustasin, et pigem olen ühe päeva kodus, kui pikendan oma agooniat, sest oht põletiku naasmiseks on endiselt üleval. Praegu, kui algusest on möödas juba üle kuu, kreemitan ikka viimast kergelt punakat laiku ja lõppu ei oska näha. Tablettid...

Tegelikult sain haiglast välja juba neljapäeval ja veidi nagu hakkab teema aeguma, aga tunnen, et ikkagi tahan selle loo kirja panna. Lõpetuseks või nii. Eelmisest EMOtiirust ja esialgsest diagnoosist perearsti juures saab lugeda  SIIT . Ma ei jõudnud selleni, et kolmapäeval arstile tagasi helistada ja muutustest teavitada. Teisipäeva õhtuks oli punetav, valulik ja paistes osa jõudnud juba edasi laieneda üle põlve ja terve sääreosa. Seal ei olnud enam punetav laik, vaid konkreetselt võis öelda, et terve säär oli puna-sinikirju. Kuna mul on loll komme üle paanitseda oma asjadega, ootasin kuni Raido töölt jõuab, et nõu pidada veidi. Lõpuks helistasime perearstile (olen juba öelnud, kui hea meel mul on, et arst võtab oma eranumbril tehtud kõned vastu ka töövälisel ajal?), pärast kiiret kurssiviimist tuli sealt vastus, et ruttu EMOsse jälle ja seal ütleme, et perearst saatis. Luges veel sõnad peale, et kui midagi ei tehta, siis helistame talle.  Käsk on vanem kui meie, se...

Kätte on jõudnud aeg, et teha kokkuvõte veebruaris loetud raamatutest. Seekord suutsin läbi lugeda kokku 11 raamatut. Ise lootsin jällegi, et ehk jääb kuhugi sinna kümne kanti ja ilmselgelt aitasid koolinädal ja haiglasviibimine asjale kaasa. Muidu oleks see nimekiri veidi lühemaks kujunenud. Nagu eelmisel kuul, ei ole ka sellel korral raamatud kuidagi eriliselt nummerdatud, vaid on lihtsalt läbi lugemise järjekorras. Seegi kord lisan omapoolse hinnangu viiepalli süsteemis. Jaanuari nimekiri on leitav  SIIT Loetud lehekülgi kokku: 3310 Pikim raamat: 424lk, kõige lühem raamat: 160lk Kolme raamatu autoriks oli eestlane ja kaheksa raamatu autor välismaalane. 1. Mara Zalite " Viienäpu ", Randvelt kirjastus, 310lk, 5/5 (sisututvustus pärit www.rahvaraamat.ee) Romaan "Viienäpu" on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see päelvis 2014. aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobigoraafilin...

Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et jalg valutas. Ajasin end voodist püsti ja läksin kööki, et üle vaadata, mis toimub. Nägin punast laiku, mille peale mõtlesin, et veenipõletik on tagasi. Võtsin tablaka, määrisin kreemiga, nii nagu kirurg eelmisel korral raviks määras. Läksin voodisse tagasi, et veel veidi pikutada enne kui Mirtel ärkab. Sellest muidugi eriti midagi välja ei tulnud, sest nagu aamen kirikus tõusis ta suht varsti juba. Alguses läks elu tavalises rütmis, õigem oleks öelda, et võrdlemisi tavalises rütmis, edasi. Pidime sel päeval ka katsikule minema ja vaikselt tegime selleks ettevalmistusi. Mingil hetkel aga läks jalg veel valusamaks, hakkasin lonkama, enam ei saanud hästi püsti, tekkisid palavik ja külmavärinad. Kuna valu oli nii tugev, et võttis pisara silma, helistas Raido Rakvere Haiglasse, et küsida, kas tasub EMOsse minna või mitte. Sealt öeldi, et võiks ära käia, sest perearstile ju saaks alles kahe päeva pärast.  Võtsimegi siis suuna Rakvere poole....

Käisin eelmisel nädalal hambaarsti juures, jälle. Muidu oleks see olnud sihuke casual käik ja oleksin selle sinnapaika jätnud, sest kaua sa ikka sellest jaurad, aga minuga juhtus üks huvitav asi. Kes on siin lugema sattunud, see teab, et viimased paar korda oli tuimestuseta toimetamine, sest hambanärv oli nii kui nii juba surnud ja kõik oli selline...peaaegu valutu. Seekord aga võeti ette hambad, mille närvikesed on veel täitsa elus. Mis tähendas tuimestust, mis tähendas seda, et oleks tahtnud appi karjuda. See selleks, hirmud on hoopis teine teema ja neid ma ei kavatse toitma hetkel hakata.  Sain kokku kaks tuimestust. Esimese selle jaoks, et korda teha üks täidis, mis vajas vahetamist. Kuna aega jäi üle, sain teise tuimestuse, et välja tõmmata tarkusehammas. Kaks kiiret mõtet siia juurde: vasakul pool on nüüd nii mõnus, seal pole enam ei ülemist ega alumist tarkusehammast. Ma ei hammusta enam põske, halleluuja. Teiseks, miks see pagana süst peab nii valus olema kurgulakke? T...

...ja siis hakkad lugema infolehte.  Käisin nüüd otsapidi ära ka günekoloogi juures, kes esimese asjana ütles, et uusi beebipille ei julge ta mulle küll kirjutada. Tema jätaks mulle kaks valikut: spiraal või kondoom. Palusin siis natuke rohkem infot spiraali kohta. Vaskspiraal jäi igal juhul mängust välja, tema soovitus on hormonaalspiraal. Okei, olin küll kahtlev, aga jumala eest, las inimene harib mind, kuidas muidu teadmisi tuleb.  Näitas mulle mingisugust infovoldikut, peal oli kolme spiraali võrdlus. Ma kahjuks ülejäänud kahe nimesid ei mäleta, aga esimese kohta ütles kohe, et seda ei soovitaks, lihtsalt seetõttu, et on väike. See teine ja Mirena olevat aga suhteliselt ühesugused oma olemuselt, lihtsalt Mirenas on rohkem hormooni. Vaatasin talle siis natuke lolli näoga otsa, ise mõtlen, et olgu, mul just oli probleem sellega, et mingi toimeaine rasestumisvastases vahendis tekitas veenipõletiku ja tema soovitab mulle jälle suure hormoonisisaldusega vahendit. Arst vi...

Täna on harjumatu päev, sest mul ei ole mitte midagi teha. Konkreetselt mitte midagi. Kooliga on selline seis, et semester sai läbi ja nüüd on nädal aega sellist aega, mil ei pea mitte üht tööd trükkima ja lihtsalt tsill. Kodus oleks küll tahtnud üht ja teist teha, aga Mirtel läks reedel uude rühma ja tulin täna igaksjuhuks Tapale. Me küll ei usu, et probleeme oleks, aga parem olen olemas, kui peaks midagi tekkima, ikkagi harjumatu värk veel lapsele. Nüüd siis passingi vanemate juures ja ei oska midagi peale hakata, sest ammu pole olnud sellist võtan vabalt ja olen niisama ilus hetke. Et siis ee, need juhiload vist ikkagi peaks ära tegema, et saaks vabalt liikuda ja ei peaks teiste diivaneid kaunistama. Et päev päris raisus ei oleks, hakkan kohe heietama pikemalt koolist, lasteaiast... ja tahaks öelda, et elust, aga ilmselt selleni siiski ei jõua.  Kuigi ma sügisel arvasin, et jaanuari lõpuks olen peast soojaks läinud ja närvivapustusega kuskil kinnises ruumis Xanaxiravil, sii...