Kaks nädalat lasteaeda - kuidas Pisikesel läheb?

Alguses mõtlesin, et heietaks veidi veel lasteaiast, aga sain üsna ruttu aru, et ega mul midagi eriti öelda ei ole selle kohta. Pärast esimese nädala paari karjuvat hommikut, on kõik läinud kenasti positiivselt edasi. Eelmisel nädalal jõuti nii kaugele, et Pisike on valmis olema terve päeva seal. Ma väga põdesin magamise osa, sest noh, tema lühikese elu jooksul on uinumine valmistanud peavalu rohkem, kui ühel korral. Aga ilmselgelt mõtlesin jälle lihtsalt üle, sest magab nagu miška seal, ka ilma oma tudutekita. Üldiselt on mul hea meel, et mul oli eelmine nädal vaja terved päevad koolis olla, muidu oleksin kõvasti jälle üle muretsenud :D 

Pilt võetud internetist

Õhtused emotsioonipursked on ka tagasi tõmmanud. Annab tunda, et julgeb end lasteaias ka juba välja elada ja ei korja kõike endasse. Ja söömine! Issand, ta sööb seal ise. Kodus sööb ka ise. Õigemini, sööb ise siis, kui mind ei ole silmapiiril. Peamegi Meheraasuga pead kokku panema ja välja mõtlema, kuidas see söömine meite majas nüüd korraldatud peaks saama. Pisikesega just ükspäev oli meil huvitav vestlus:

Ma: kuule tibu, sa ju oskad ise süüa?
Ta: jaa

Ma: praegu ka kavatsed näidata mulle, et oskad ise süüa?

Ta: eiiiiii!
Ma: aga issiga ju sööd ise?

Ta: jaa
Ma: miks sa siis minuga ise ei taha süüa? tahad veel titabeebit mängida?

Ta: *hästi rõõmsalt* JAAA! 

Mis ma siis ikka temaga peale hakkan, kui tahab titat mängida. Ega inimest nälga ju ei jäta. Küll see väike probleem lõpuks laheneb. Täpselt nagu kõik muud suured mured, mis aja jooksul on olnud. Muide, ma pean lausa mainima, et mul on nii hea meel, selle üle, et saan lõpuks oma lapsega midagi dialoogi ja normaalse vestluse sarnast pidada :D Ma nii ootasin seda aega, mil ta asjadest aru saab ja sealt tuleb vastuseid ka. 

Mida ma ei jõudnud ära imestada on see, kui palju ta nädalaga arenes! Jälle! Ta üldiselt oli selline laiskloom-teadis, et tema eest tehakse asjad ära. Nüüd tahab ise ka ikka toimetada. Pole mingit probleemi, kui on vaja jalanõud jalga panna või jope selga või... seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Ta on kogu aeg selline asjalik olnud, aga viimasel ajal tuleb seda iseseisvust järjest juurde ja mul on selle üle ainult hea meel. Või siis ei ole, sest vahel on täitsa veider, et ta juba nii suur on. Alles oli karjuv beebi, kes mind ööde kaupa üleval hoidis, nüüd läheneb teine sünnipäev. See on ikka tõsijutt, et aeg lausa lendab, kui lapsed majas on :D Teine lause samast sarjast, mis mulle hullult meeldib kõlab nii: ööd on pikad, aga aastad lühikesed. 

Rääkides öödest, siis nüüd on kindel uneaeg kenasti kell 21, mis tähendab seda, et igal õhtul sügan kukalt, sest mida ma kogu selle ajaga tegema peaksin!? :D No üldse ei ole harjunud. Praegu, ptüi, ptüi, ptüi, on ööuni ka rahulikumaks jäänud. Taaskord liigitan selle sinna alla, et julgeb end lasteaias väljendada. Ilmselt aitab see ka, et ma igal õhtul küsin palju erinevaid küsimusi päeva kohta. Eriti sisukamaid vastuseid ei tule, kui jah/ei, aga ju see aitab kaasa sellele, et saab end maha laadida ja öösel on vähem, mida välja elada. Hommikul on tal ka kenasti varakult silmad lahti. Nädalavahetusel ma selle üle just eriti õnnelik ei ole, et ta enne seitset kapi kõrval riideid nõuab, aga eks ma elan üle. Vähemalt ei ole muret, et inimene hommikuti voodist välja ei saa ja õnneks on juba varakult aru saanud, et pärast ärkamist tuleb riideid vahetada :D Mina tegin iseendaga varajase ärkamise asjus rahu. Küll ühel päeval magan pikemalt ka. Ja kui mitte enne, siis pärast surma on aega magada maa ja ilm. Ega ma enam ei jõua kaua üleval ka olla. Kell kümme hakkan juba vaikselt tiksuma ja kell 23 rooman juba voodisse. Mis muud öelda, kui et elu, noh :D 

Reedel õnnestus mul ka enne kooli tormamist hommikul lasteaeda põigata. Vaatasin, et joonistused on üleval. Esimene selline "päris" pilt, millel on mingi mõte ka juures, mitte lihtsalt, et näe siin on pliiats ja paber, teeme miskit. Jälle oli sihuke "išššššššand jumal, mu beebi on suureks saanud" tunne. 

Tee või veel üks laps. Hahah, tegelt mitte. Ma just olen normaalseks inimeseks saamas, kelle elu ei ole ainult mähkmed, pudelid ja lapse järgi jooksmised. Täitsa äge oli koolis pidada vestlusi ja liigutada oma aju neid osasid, mis nii pikalt vindusid ja oma aega ootasid. Aga see on juba mõne teise postituse jutt :D Olgu, see lõik kõlab natukene halvasti. Ma olen tõesti rõõmus ja tänulik, et mul on nii tubli ja tore laps, aga eneseteostus on samuti oluline. Mõnes varasemas postituses olen natuke avaldanud oma mõtteid ja tundeid, mis tekkisid pärast sünnitust. Ilmselt teen seda tulevikus veel, aga praegu, taaskord, ei ole see koht. Ma olen lihtsalt väga rõõmus, et mul on jälle tekkinud mõned omad tegevused, mingi teatav vabadus ja võimalused. Mulle meeldib selline rütm, kus pidevalt on vaja kuskil olla, midagi teha. Muidu muutun pahuraks koduperenaiseks. Kui mingi kellaaeg või kuupäev pidevalt jalaga tagumenti peksab ei ole lihtsalt aega igast väiksest asjast närvi minna, üle mõelda või välja mõelda :D 

Vaadates, kui pikk postitus tuli sellest, et mul mitte midagi eriti öelda ei ole, pole imestada, et ametikeele õppejõule kirjutasin enesetutvustusse: "olen kirjalikus eneseväljenduses parem kui suulises" :D