Otse põhisisu juurde

Läksin kooli tagasi

Kes ei tea, siis ma alustasin juba miljon aastat tagasi sotsiaaltöötajaks õppimist. Olgu, tegelikult küll 2014aasta sügisel, aga tundub küll üks ütlemata pikk aeg, mis sellest möödas on. Teisel kursuse poolepeal jäin Pisikest ootama. Mõtlesin ikka üht- ja teistpidi, et mis sellest koolist siis ikkagi saab. Teadsin, et teise kursuse teen ära, oli tähtaeg ju alles oktoobris. Küsimus oli rohkem selles, et mis saab minu viimasest ülikooliaastast. Pooleli jätta tundus nagu natuke narr-kaks aastat pingutamist oleks läinud vett vedama ja see variant polnud sobilik. 

Raseduse ajal säilitamisel olles mõtlesin, et äkki ikkagi oleks parem asi sinnapaika jätta. Jah, ma eeldasin, et kõik sujub ilusti, aga need teise kursuse lõpupingutused praktikaga ja kõige muuga viisid mu sinnani, et sain nädal aega pepusüste, mis valutasid veel pool aastat hiljem ka :D Õnneks jahtusid emotsioonid maha ja rutakaid otsuseid ei teinud. Seega jäi kaalukausile kaks varianti: 1)käia viimane aasta ära beebi kõrvalt või 2)võtta akadeemiline puhkus. Esimese variandi kasuks rääkis see, et kool saaks lõpetatud nii nagu algselt plaanitud. Samuti kuulsin palju lugusid inimestest, kes käisid beebi kõrvalt haridust omandamas ja see oli õige pisut motiveeriv. Mind küll veidi morjendas, arvestades fakti, et plaan oli rinnaga toita, mõte sellest, et suure tõenäosusega ei oleks mul inimest, kes käiks nädal aega koolis söögikordadel. Aga pumpamine ja piimapulber on tänapäeval siiski mõeldavad variandid. Teise variandi kasuks rääkis jällegi see, et saaksin rahulikult lapsega tegeleda ega peaks mõtlema kooliasjadele. 
Pildiotsingu funny social worker meme tulemus
Pilt on võetud internetist
Lõpuks osutus valituks teine võimalus, ehk akadeemiline puhkus. Kaalukausi lükkas puhkuse kasuks see, et esimene õppesessioon (olen kaugõppes) oleks olnud kolm päeva peale sünnitustähtaega. Lõpuks küll oleks selleks vaheks kujunenud nädal. Aga selle info põhjal, mis mul oli septembris 2016, tundus nadi minna otse haiglast haridust taga ajama. Elu õnneks näitas, et see oli täiesti õige otsust. Eriti arvestades, kuidas Pisike suhtus söömisse ja magamisse ning kui omadega läbi olin juba niisama. Kui kooliasjad lisaks oleks kaela peal olnud, ma ilmselt enam ei kirjutaks siin :D 

Esialgu mõtlesin, et aastakse olen ja sügisel 2017 lähen tagasi. Aga ma alustasin kirjutamist liiga hilja ja siis ei saanud vastuseid ja üleüldse oli kakssada häda ja selle asemel hoopis pikendasin akadeemilist. Kes ei tea, siis akadeemilisel saab kokku olla kuni lapse 3aastaseks saamiseni. Kuna ma usun igasugustesse märkidesse, siis võtsin sedagi kui märki, et minu jaoks ei olnud veel õige aeg naasta. See oli ka see aeg, mil kõige hullem madalseis, mida elus kogenud olin, hakkas vaikselt, aga mitte eriti kindlalt üle minema. Hilisema targutamisena võin öelda, et jah, see ei olnudki õige aeg. Oleks vale olnud lasta enda niigi hapral mõistusel stressata kuupäevade, tähtaegade ja veel saja erineva asjaga. Lisaks oli see teine aasta väga oluline minu enesearengu jaoks, mis ilmselt oleks olemata olnud, kui iga vaba hetk oleks kulunud mõne iseseisva töö tegemisele.
Pildiotsingu funny social worker meme tulemus
Pilt on võetud internetist
Kronoloogiliselt olen jutuga jõudnud nüüd sinna punkti, kus minus hakkas tärkama see mõte, et JUMALA EEST, ma ei suuda enam kodus passida. Kõik tundus nii rusuv ja ühesugune. Päevad läksid ja ühe enam tuli see soov, et saagu mis saab, aga kooli tagasi ma lähen. Kui sai selgeks, et sügisest on Pisikesel olemas ka lasteaiakoht, polnudki enam mingit küsimust selles osas, kas veel üks aasta kodus või hakkan lõpetama seda, mis tookord pooleli jäi.

Kui eelmisel aastal oli raskusi vastuste saamisega, siis sel korral olin ise nii pealehakkamist täis ja infovahetus käis nii kähku, et raske oli lausa sammu pidada. Kuigi-kuigi, enne kui kõik jonksu sai, oli umbes kümme mental breakdowni, mil kõik tundus nii ületamatu, keeruline ja üldse mõttetu pingutus. Alustuseks ei saanud ma ligi oma kontodele, siis pidin uurima, mis rühmas olema hakkan. Osad ained olid liikunud kursuste vahel, sest õppekava muutus kahe aasta jooksul mitte ühe, vaid kaks korda. Minu jaoks tähendas see rohkem kui üht õppevõlgnevust. Vahepeal oli kõik nii segane, et kohe üldse sotti ei saanud, mida peaks edasi tegema ja kuidas toimima. Õnneks olid kõik õppejõud ja õppeteenistuse inimesed väga abivalmid ning minu mured said väga kiired vastused. Mis tähendab seda, et praeguseks olen ma jälle palju targem selles osas, mida ja kui palju pean tegema. Õnneks langes enamus õppevõlgnevusi ära, sest sisuliselt olid ained läbitud, lihtsalt nimi oli muutunud.

Mida märkasin selle mõne nädala jooksul? Ma olen lõpuks aru saanud, et ainult ise saan seista enda eest. Olin varem kuidagi nii kinni selles, et keegi kuskilt teeks minu eest vajalikud asjad ära. Olen siiralt tänulik selle veidi keeruka tee eest, mis eelnes ja järgnes akadeemilisele puhkusele. Ilmselt istuksin ikka oma hädaldamise otsas muidu. Hea, et see mõistmine pärast 24 aastat elamist kohale jõudis.
Pildiotsingu funny social worker meme tulemus
Pilt on võetud internetist. Kes arvab, et ma kuidagi mõnitan nende piltidega enda eriala, siis ei. Mulle väga meeldib see, mida seni olen teinud. Aga mulle meeldib ka huumor, mida mustem seda parem. Ka sarkasm on osake minu igapäevast. Kõik kolm fotot tegelikult esindavad veidi ka tõde. Esimene pilt: sotsiaaltöötaja argipäevas on väga VÄGA palju paberimajandust. Seejuures arvavad inimesed, et sa tegeledki ainult rääkimisega ja "hea haldjas" olemisega. Teine pilt: mida aasta edasi, seda rohkem saan aru sellest, et sul ei õnnestu kedagi panna tegema seda, mida ta ei taha. Isegi siis, kui oled sotsiaaltöötaja. Ja kolmas? Selle ametiga rikkaks ei saa. Ja kuna tööd on palju (ja ametieetika võib mõnes olukorras samuti vahele tulla), siis väga sellist "isiklikku elu" omada just ei saa.
Mis mind veidi hirmutas, oli mõte uuest grupist. Ma tunnen end väga ebakindlalt uutes olukordades. Eriti sellistes, kus on terve hulk minu jaoks võõraid inimesi, kes on kaks aastat üks tervik olnud. Aga pääsu ju tegelikult ei olnud ja kohale ma läksin. Ja ei olnud üldse nii hull. Vastupidi! Tüdrukud on väga toredad, abivalmid ja sulandumine ei olegi nii uskumatult raske, kui ma oma peas ette kujutasin. Taaskord tuleb appi see tõdemus, et ainult mina ise saan enda eest seista ja küsija suu pihta ei lööda. Kuigi-kuigi, ega ma oma suhtlemisega just ei hiilga, samas see ei ole üldse teiste süü, et ma selline tummahammas vahel olen :D Note to self: Terje sa oskad rääkida küll, suhtle rohkem! 

Ühe surpriisi tegin endale veel. Kuna mul mõni selline aine ikkagi jäi õhku, mis tuleks ära teha, siis hängin vahelduva eduga ka paaris teiste kursuste loengutes. Viimati käisin teise kursuse loengus ja....mul ei tulnud blokki ette. Ma ikka olen harjunud, et ma pole eriline grupitöö tegija, no kohe ei oska vahele susata oma asju. Aga seekord jutustasin ühes grupitöös nii palju, et endal hakkas ka lõpuks imelik :D Taaskord, mul on selle üle väga hea meel, sest ega sellega kaugele ei jõua, kui arvamust ei avalda ja küsimusi ei küsi õige koha peal. 


Mida lõpetuseks öelda? Mul on niiiiiiii pagana hea meel, et selle tee uuesti jalge alla võtsin ja ennast vähemalt aastakese läbi õppimise teostada saan. Varem ei saanudki aru, kui väga tegelikult igatsesin kogu õppimisprotsessi. Ega's muud, kui võiduka lõpuni. Ja kui mitte uuel kevadel, siis kunagi ikka :D (kõigi teiste väga oluliste õppetundide kõrval, on viimased paar aastat õpetanud ka seda, et liiga varakult ei tasu planeerida ja lubadusi anda :D)

Kommentaarid