kolmapäev, 5. september 2018

Tere, lasteaed

Esmaspäevast alates on Pisikesest saanud lasteaialaps. See on väga veider. Alles ta sündis, nüüd juba lasteaias. Tean, et tal oli kodus megaigav, sest ma ei ole just kõige vingem seltsiline enam talle. Selliseks kurvastuse tundmiseks eriti aega muidugi ei ole, sest kasutan neid poolikud lasteaiapäevi selle jaoks, et teha kõiki neid toimetusi, mis on oma aega oodanud. Veidi tüütu muidugi on iga päev kolistada Tapale mingi räige hunniku asjadega, aga pole hullu. Järgmisest nädalast hakkan ise ka koolivahet sõeluma, seega jah, tema harjub lasteaiaga ja mina õpin uuesti normaalse inimese moodi wordi vormistama ja koolitükke tegema :D 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis esimestest päevadest muljetada. Esmaspäeval läks kõik väga hästi. Ta jäi kohe üksi rühma. Ta on nii elav ja seltsiv, et minu kohalolu oleks olnud ainult segav faktor. Leppisime kasvatajatega kokku, et kui tuleb draama, siis lähen järgi, aga muidu võib ta olla lõunani. Terve aja istusin telefon kõrval, sest olin jumala kindel, et kohe helistatakse. Tegelikult jäingi seda kõnet ootama, sest järgi minnes öeldi ainult seda, et Pisike oli tubli ja tragi, mängis ilusti ja nutnud üldse. 

Kõik need emotsioonid lõid muidugi kodu tuttavas keskkonnas välja. Siis mõtlesin küll, et halllleluuuuuja, mis nüüd toimub. Ise nagu tean, et kogu see kisa ja kära, mis esmaspäeva õhtul meid saatis, tulenes sellest, et ta ei oska rääkida ning see on tema ainus viis emotsioone välja elada. See muidugi ei tähendanud seda, et minu kõrvad lõpuks valutama ei hakanud. See laps oskab täiesti uskumatut häält teha, kui ainult tahab :D
Teisipäeva hommikul oli kõik ilus ja kena. Ärkas ilusti ülesse, hoolimata sellest, et öösel kaks tundi jumal teab, mis põhjusel üleval oli. Kui ütlesin, et lasteaeda minekuks peab ülesse tõusma ja riidesse panema, tuli sealt üks eriti armas "oeh, jaa" ning saime kohe ilma draamata tegutsema hakata. Rühma läks ka ise täitsa rõõmsalt. Jäi lausa lõunasöögiks juba ka. Aga teine päev ilma nututa siiski ei möödunud. Olevat natukene ikkagi vahepeal tujust ära olnud. Kasvataja sõnutsi läks tusatuju üldiselt ruttu üle ja siis oli vana hea Pisike jälle tagasi. Mängis rõõmsalt teistega, eriti meeldis talle õues, milline üllatus :D Kodus vana laiskvorst väldib ise söömist, aga aias pidavat täitsa normaalselt sööma. Ikka aidatakse ja natuke üritab mugavamalt läbi saada, aga enamuse osa söömisest pidavat ise hakkama saama. Eriti libedalt pidi minema magustoiduga..., taaskord, kui üllatav :D 

Eilse nututuju kohta ütles kasvataja, et selliste väikeste nutmiste vastu üldiselt ei saa ja need tuleb lihtsalt ära nutta. Mulle küll ei meeldi, kui ma ei saa teda lohutada nutu korral, aga samas ei taha ülehoolitsev kanaema ka olla. Loogiliselt võttes, taaskord, saan aru, et see on paratamatus. Tema jaoks on ka olukord uus ja esimese päeva vaimustus ei kesta ju igavesti. Mingil määral on tema emotsioonide väljaelamine aias isegi positiivne. See tähendab, et ta tunneb end piisavalt mugavalt eneseväljenduse jaoks. Ka õhtus kajastus see, et kõik emotsioonid ei olnud pool päeva kinni hoitud. Saime läbi juba oluliselt vähema jorinaga. Uneaeg on ka sujuvalt varasemaks liikunud, mille üle mul on ainult hea meel. Muidu ikka vaevasin pead sellega, et ta ehk ei puhka välja, kui vana ööunne mineku aeg jääb. Pole ta varem pidanud ju kellaajaliselt ärkama, sai rahus põõnata kuni uni otsa sai. Vähemalt see taak läks kergelt mööda :D Sel ööl taevas halastas, ja ta ei ärganud. Küll aga nägi ta unes midagi, mis teda räigelt närvi ajas, sest täiega sõimles ja vehkis läbi une. 
Täna on siis kolmas päev. Mina isiklikult olen jõudnud nii kaugele, et enam ei tammu mööda elamist, sest ei oska midagi peale hakata. Aga telefoni hoian endiselt läheduses. Hommikul oli tal natuke nadi tuju vist, sest kuigi ta väga rõõmsalt kilkas, kui lasteaia juurde jõudsime, siis rühma minnes tuli väike nutuvõru ümber suu. Helistatud siiski ei ole veel ja varsti on juba järgimineku aeg ka. Seega hetkel veel usun õndsalt, et kõik läks siiski edukalt. Eks mõnes järgmises postituses saan lähemalt rääkida, kuidas meil see harjutamine edasi sujub. 

Kui siin juba lasteaia teema käib, siis mõtlesin, et räägin veidi sellest ka, mis talle kaasa sai pandud. Mitte, et see nimekiri eriti pikk oleks, aga parem kui mitte midagi. 
Esimesed asjad, mis läksid olid vahetusriided. Mõned püksid, särgid, seelik ja kleit. No nii igaks juhuks, kunagi ei tea, kui palju ta peale ajab/valab. Seejuures olen pigem arvamusel, et las olla üks ese rohkem, kui vähem. Samas päris hulluks ka läinud. Mütsi, kindad ja salli panin ka. Mitte, et sallihooaeg praegu oleks, aga siis ise tean, see on seal olemas ja korras. Sama lugu oli ka kombeka ja jopega. Siin never ei tea, mis ilm päeva peale tuleb. Parem karta, kui hiljem kahetseda, et paganas lapsel polnud õigeid riideid, mida selga panna. 

Kuigi ta veel seal lõunaund ei tee, viisin ära ka tuduriided. Praeguse seisuga ei maga ta aias vähemalt selle nädala lõpuni. Uuel nädalal vaatame, kuidas tal sujub, asjadest ei tasu ette rutata. Kui ta ikkagi ei ole veel valmis paar tundi kauem olema, siis peale pressima ka ei hakka. See lõunauneaeg muidugi tekitab selle küsimuse, et kas ma peaks sinna tema fliisteki viima või mitte. Kodus on ta oma tekikese järgi lausa hull. Samas, kodus ta ei söö ka ise, eks. Mõtlen, et kuna tal ei ole seal teki harjumust, ehk siis magab seal ka ilma kenasti? Ja kui näeb, et teistel on ka samasugune tekk nagu tal, siis ehk kambavaimus läheb sujuvalt... Ilmselt panen kotiga kapi otsa ja ütlen kasvatajatele, et juhul kui ta muidu ei uinu, siis sellest võib abi olla :D Mähkmed panin ka kaasa, sest kuigi meil oli masterplan Pisike mähkuvabaks 2018, siis suure tõenäosusega seda siiski päris veel ei juhtu. Samas, aasta lõpuni on veel mõni kuu aega, äkki käib klikk ära. 

Jalanõusid on ka mitut sorti. Sisekateks sobivaid on juba kaks. Lihtsalt selle pärast, et ta kipub papusid pidevalt ära võtma, siis on hea ühtesid otsides teised jalga tõmmata :D Tossud peesitavad seal ja täna hommikul viisin kummikud ka. Nagu ma juba ütlesin, iialgi ei tea, mis ilm on. Parem las olla olemas. 
Eraldi mingisuguseid nimesilte ostma ei hakanud. Omadest kogemustest tean, et silte annab ära lõigata ja pastakas näiteks kulub väga kenasti maha. Nii sildilt, kui ka riidelt. Eriti riidelt. Sildi peal läheb ta nii heledaks, et ilusti annab üle kirjutada, kui kellelgi kunagi peaks selle jaoks vajadus olema. Ka marker kulub pestes lõpuks maha, kui see just veekindel ei ole. Mingil aastal kirjutasin Mudilase asjadel mitmeid kordi ühe õppeaasta jooksul nime, sest see kulus ära vahepeal. Pastakaga muidugi on see oht, et kui kiri on naha vastas, võib lõpuks laps ka sinine olla :D 

Kuna ma selles lapse lasteaeda harjutamises ei ole just ekspert, siis kas kellelgi oleks paar head soovitust, kuidas see lapse jaoks kergemaks teha? Kas ma peaksin andma talle nädalas mõne vaba päeva või mõjuks see harjutades pigem halvasti? Kas järgmine nädal lõunaunne jätta oleks liiga vara? Nii palju küsimus, nii vähe vastuseid :D 

4 kommentaari:

  1. Minul on lasteaias 26 aastat töötatud ja arvan, et lapsed on väga erinevad. Mõned on kohe sündinud lasteaialapsed ja teistel võtab harjumine pisut kauem aega.Mina soovitaksin alguses küll nädalas ühe vaba päeva teha kui võimalik. Näiteks kolmapäeval.Esialgu kui käib poole päeva kaupa, siis pole see nii oluline. Lasteaiapäev on nagu tööpäev. Siin on koos palju lapsi, lärm on suurem ja laps väsib samuti.Magama jäämisega on nii kuidas laps valmis on. Meil on enamus juba esimesel päeval jäänud, aga mõnel võtab harjumine pisut aega. Oleme koos lapsega talle voodi välja valinud ja sinna hommikul juba kaisuka valmis pannud.Mõni laps käib ka 3 päeva kenasti lasteaias ära ja neljandal päeval tuleb tagasilöök. Üldiselt harjuvad lapsed lasteaiaga kiiresti ära ja tulevad sinna rõõmuga. Meil pole harvad need korrad kui lapsed ei taha õhtul just koju minna ja tahavad veel mängida

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures! Pisikesel on täna neljas päev ja enam ei olnud olukord üldse nii roosiline. Kohe kuidagi ei tahtnud rühma sisse minna. Lõpuks muidugi läks, helistatud ei ole, seega ilmselt said kambapeale kaubale. Ma tõesti siiralt loodan, et ta kuulub nende laste hulka, kes haruvad kiiresti, kuidagi väga nadi oleks iga päev teda sinna jätta nuttes. Üldiselt talle väga meeldib teiste lastega toimetada ja on näha, et kodus ma ei suuda talle pakkuda piisavas koguses eakohast tegevust ja omavanustega sotsialiseerumist.

      Kustuta
    2. See on täiesti normaalne, et neljandal päeval võib väike tagasilöök tekkida. Lapsele hakkab kõik kohale jõudma ja kui alguses on väga põnev sest on nii palju uusi asju ja uudistamist on omajagu, siis nüüd on enamus üle vaadatud. Ise mitme lapse emana mõistan väga hästi vanemate südamevalu kui peavad oma armsa silmatera võõrasse kohta veel võõraste õpetajate juurde jätma, aga uskuge-me hoiame ja armastame teie lapsi väga ja püüame nende päeva ilusaks teha, et sellesse ei jääks kübetki kurbust. Tavaliselt ununeb nutt kohe kui ema on silmapiirilt kadunud.

      Kustuta
    3. Aitäh julgustavate sõnade eest! Siiani on ka Pisike selle elav tõestus, et nutt läheb üle, kui mind pole enam näha. Õnneks teeb lahkumise kõvasti kergemaks see, et õpetajad on nii naerusuised ja tekitavad positiivse tunde. Õnneks on näha, et kuigi teist hommikut on tohutu draama minekuga, siis lõunal ootab juba rõõmus laps :)

      Kustuta